Kaitstud: Pihuks ja põrmuks

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Üks maas, üks veel

Täna oli minu raamatu järgi üks edukas päev!

Eriti meeldiv algus päevale oli muidugi mõnus hommikupäike, mis põsele pai tegi. Me pole ammu enam rulood väga alla lasknud, sest ärkamine on igahommikuselt varajane. Ja minu puhul on see harjumuse asi ka – isegi, kui ruloo täiesti alla lastud oleks, olen suhteliselt kindel, et kell 8 olen juba jalul ja toimetamas.
Igatahes oli täna minu märkmikusse märgitud hommikused kuumad käärid mu lemmikjuuksuri (tsau, Diana!) juures ning üks vestlus X kaupluse juhatajaga Kristiine kaubanduskeskuses.
Kuna juuksurikülastuses polnud midagi tavapärasest teistmoodi, siis ilmselgelt ma selle pärast ei põdenud. See oli nagu hommikune teraapia pärast pikka nädalavahetust.

Küll aga hakkas venima aeg peale juuksuriskäiku, sest vestluseni oli oma paar tunnikest ikka. Kuna punkti A (salongi) ja punkti B (Kristiine keskuse) vahele jäi ilusti ka mu ema residents, siis sinna suundusingi. Ka nädalavahetuse uudiseid kuulama, kergele kohvile ja kohukesele. Kodune õhkkond rahustab ka mind alati maha ja midagi südantsoojendavat on selles, kui ema enne tähtsat toimingut käe õlale paneb ja edu soovib. Keio saatis oma musid ja kallid mulle sõnumiga 🙂

Vestlus oli vägagi meeldiv ja meeldejääv ning esimese kahe minuti jooksul sain aru, et meil oli poe juhatajaga suhtlustasandil väga hea klapp. Kui asjad minu jaoks välja ei mängi, siis loodan sinna X poodi juba puhtalt kollektiivi pärast tööle saada. Minu arust on nii oluline, et töökoht poleks täis vingatseid ja kakahaisunägudega mossitajaid, vaid et kõik oskaks oma tundeid piisavalt vaos hoida. Ja et positiivsus oleks omal kohal! Või kui tõesti on paari teraapiaminutit vaja, siis selleks on tagaruumid poodides olemas.

Igatahes ei olnud kellelgi probleemiks minu roheline ja toores kogenematus müügivaldkonnas (vastupidi, seda peeti hoopis plussiks) – mul paluti kokku panna üks kevadine outfit homme esimest päeva tööle minevale kontoritädile ja ma sain sellega nii hästi hakkama, et vähe sellest, et juhataja oleks ise selle komplekti selga pannud, mõtlesin ma ise meie ülejäänud vestluse käigus, et ma ilmselt pean sellesama komplekti endale soetama ka siis, kui ma sinna tööle ei lähe.
Küsiti ka kriteeriume, mille järgi graafikut koostataks – kas täiskohaga, kas on mingeid erilisi kuupäevi või muud sellist, mille peale kostsin, et suve poole olen natuke kapriisne töötaja, et augustis sooviks pulmade tõttu mõnel nädalal veidi rohkem vabu päevi. Selle peale hakkas juhataja naerma ja ütles, et see pole ju kapriissus, et see on puha rõõmu-uudis!

Ühesõnaga on mul kauplus X’is jalg ukse vahel. Olen tänase sooritusega rahul, aga neljapäevane vestlusvoor kohas Y on veel ees. 🙂


Ühtlasi kasutan seda postitust tuimalt ära, et näidata seda viimast Sheinside’i pluusi:

short sleeve floral blouse // Sheinside

Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀