Üks maas, üks veel

Täna oli minu raamatu järgi üks edukas päev!

Eriti meeldiv algus päevale oli muidugi mõnus hommikupäike, mis põsele pai tegi. Me pole ammu enam rulood väga alla lasknud, sest ärkamine on igahommikuselt varajane. Ja minu puhul on see harjumuse asi ka – isegi, kui ruloo täiesti alla lastud oleks, olen suhteliselt kindel, et kell 8 olen juba jalul ja toimetamas.
Igatahes oli täna minu märkmikusse märgitud hommikused kuumad käärid mu lemmikjuuksuri (tsau, Diana!) juures ning üks vestlus X kaupluse juhatajaga Kristiine kaubanduskeskuses.
Kuna juuksurikülastuses polnud midagi tavapärasest teistmoodi, siis ilmselgelt ma selle pärast ei põdenud. See oli nagu hommikune teraapia pärast pikka nädalavahetust.

Küll aga hakkas venima aeg peale juuksuriskäiku, sest vestluseni oli oma paar tunnikest ikka. Kuna punkti A (salongi) ja punkti B (Kristiine keskuse) vahele jäi ilusti ka mu ema residents, siis sinna suundusingi. Ka nädalavahetuse uudiseid kuulama, kergele kohvile ja kohukesele. Kodune õhkkond rahustab ka mind alati maha ja midagi südantsoojendavat on selles, kui ema enne tähtsat toimingut käe õlale paneb ja edu soovib. Keio saatis oma musid ja kallid mulle sõnumiga 🙂

Vestlus oli vägagi meeldiv ja meeldejääv ning esimese kahe minuti jooksul sain aru, et meil oli poe juhatajaga suhtlustasandil väga hea klapp. Kui asjad minu jaoks välja ei mängi, siis loodan sinna X poodi juba puhtalt kollektiivi pärast tööle saada. Minu arust on nii oluline, et töökoht poleks täis vingatseid ja kakahaisunägudega mossitajaid, vaid et kõik oskaks oma tundeid piisavalt vaos hoida. Ja et positiivsus oleks omal kohal! Või kui tõesti on paari teraapiaminutit vaja, siis selleks on tagaruumid poodides olemas.

Igatahes ei olnud kellelgi probleemiks minu roheline ja toores kogenematus müügivaldkonnas (vastupidi, seda peeti hoopis plussiks) – mul paluti kokku panna üks kevadine outfit homme esimest päeva tööle minevale kontoritädile ja ma sain sellega nii hästi hakkama, et vähe sellest, et juhataja oleks ise selle komplekti selga pannud, mõtlesin ma ise meie ülejäänud vestluse käigus, et ma ilmselt pean sellesama komplekti endale soetama ka siis, kui ma sinna tööle ei lähe.
Küsiti ka kriteeriume, mille järgi graafikut koostataks – kas täiskohaga, kas on mingeid erilisi kuupäevi või muud sellist, mille peale kostsin, et suve poole olen natuke kapriisne töötaja, et augustis sooviks pulmade tõttu mõnel nädalal veidi rohkem vabu päevi. Selle peale hakkas juhataja naerma ja ütles, et see pole ju kapriissus, et see on puha rõõmu-uudis!

Ühesõnaga on mul kauplus X’is jalg ukse vahel. Olen tänase sooritusega rahul, aga neljapäevane vestlusvoor kohas Y on veel ees. 🙂


Ühtlasi kasutan seda postitust tuimalt ära, et näidata seda viimast Sheinside’i pluusi:

short sleeve floral blouse // Sheinside

Advertisements

Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀

Kevad tuli…

11079827_10206188933708293_938058829_nshoes // Adidas (thrifted)
pants // Sheinside
bag // Esprit
coat // Romwe
scarf // Gerry Weber
shades // Monton

… ja sellega süveneb mu kevadväsimus veelgi. Ma ei suuda seda pagana kellakeeramist ära oodata, sest päikese tulekuga on kogu meie unerežiim segi ja sassis – poiss ärkab hommikul varavalges, laulab tund aega serenaadi ja siis kas a) magab edasi kella kaheksa/üheksani või b) huilgab nii kaua, kuni keegi meist ta kaissu toob. Täna oli üks ütlemata meeldiv hommik, sest Kris magas mu kaisus tervelt tunni (!!!!), enne kui Sass voodisse ronis ja kõik ilusa ära rikkus. Ja hüüumärke nii palju, sest meie laps ei ole kaisulaps. Pole senimaani olnud ning me naudime täiel rinnal igat väikest minutit, mida ta on nõus meie kaisus rahulikult veetma. Täna õnnistati meid siis tosinates 🙂

Stressi on palju. Hinges on rahutus. Ilus ilm sunnib välja minema ja koduseid töid muudkui kuhjub ja kuhjub, aga pole kedagi, kes neid ära teeks. Kevadine nohu on tagasi. Tänavad tolmavad ja ajavad aevastama. Puhuvad muutuste tuuled ja ma kogun hoogu, et nädalavahetus ja algav nädal ilusasti üle elada. Laupäeval on võistlused – see tähendab pikka tööpäeva laua taga ja esmaspäeval hüppan pea ees tundmatusse. Et mitte midagi ära rikkuda, siis ütleme nii, et lähen oma potensiaalset tulevast töökohta uudistama. Hoidke mulle pöidlaid!

Olen väsinud. Väsinud praadimisest ja ootamisest ja teadmatusest ja hirmust tuleviku ees. Kõik on ju tegelikult hästi, aga nii keeruline on oma mugavat (ja jonnimapanevat) rutiini murda. Miks, oh miks, on nii keeruline oma mugavustsoonist välja tulla? Elu on ju ilus ja avastamist väärt ja seda kõike ei tohiks karta. Miks ma siis värisen? Või on see hoopis ootusärevus? Ma ise ka ei tea enam!

Kardan, et Kris ja Keio ei saa omapäi hakkama? Phäh, naljanumber. Kardan uusi väljakutseid? Muidugi kardan – aga rind tuleb kummi ajada ja elule tuleb julgelt vastu astuda. Kardan, et mul kaob suvevaheaeg ära? Ja mis siis. Olengi palju vabu suvesid saanud.
Mul on õnne. Ja küll ma käppadele maandun. Ja igast asjast annab alati õppida, olgu see siis hea või halb.

Kuidagi tühi on olla ka… Selline väljaväänatud rätiku tunne. No umbes, et keegi on sulle meeletul määral pinda käinud, et sa ARKi eksamiteks õpiks ja sa väga ei viitsi, saa ega taha ning lõpuks, kui eksam tehtud on ja load käes on, siis on selline meh. Mul on selline meh.
Noh, ja lisaks sellele on meie ümbruskonna pargid-hoovid lapsi täis. Päise päeva ajal. Maja ees näiteks tassivad prügi laiali. Mida kuradit? Minge laagrisse või midagi.

Teate, mis? Ma alustasin ka pühapäeval tšekkide kogumisega. 😀
Ma ei suutnud vastu panna, sest kõikide poekorvid on nii erinevad ning mind hakkas ka lõpuks huvitama, mis manti me kokku siis ostame ja kui palju sellest reaalselt ka tee suhu leiab. Aga ma teen ilmselt kahe nädala kokkuvõtte, sest enne seda, kui ma tšekikogumist tegema otsustasin hakata, käisime poes ja vedasime suu-uure koorma vajalikku kokku.

Hetkel on ka meie pulmalained vaibunud. Hoo maha võtnud. Kinnitasime catering’ile ära, et tahame nende teenust kasutada. Andsin küünla tellimuse sisse. Mõtlen, millal proovitorte proovida. Ootan, millal külalisteraamat ja pulmaalbum valmis saavad. Mõtlen, et peaks ametimärkidega ka tegelema hakkama. Aga suuremad asjad ennem. Näiteks noh…. TÖÖ ja ELU. 🙂

Päikest!

Sügis on suurte muutuste aeg?

“Septembrikuus kõik on uus!” – oleme kõik seda kuulnud. Noh, septembrist on nüüdseks tubli kuu möödas ja tagantjärgi mõeldes ei olnudki september see, kus ma inimesi vaatasin ja jälgisin ja mõtlesin, et mis nende väikestes peanupukestes ometi toimub. See kõik on hakanud tulema viimase paari nädala jooksul.
Tundub, et halli talvemasenduse tulekuga on inimestele (minu tutvusringkonnas pigem meestele) midagi pähe löönud; tuleb teha kardinaalseid muutusi nüüd ja praegu ja kohe, ja seda ruttu.

  • Suhted lõppevad. Seda ikka juhtub. Kuid kui see tuleb äkki ja nagu välk selgest taevast, siis paneb ikka imestama küll. Ja minu puhul mõtlema, kas minu katuse all on ka kõik korras või võin ka mina olla tiksuv pomm. Noh, Krisi pärast ma end kui tiksuvat pommi näha ei saa – mul on ju kohustused oma lapse ees.Küll võivad seda endale lubada paarid, kes on aastaid koos elanud ning kel pole üksteise ees mingeid kohustusi (lubadused ja antud ‘jah’-sõnad siinkohal vist ei loe), kuid peaaegu alati hämmastab mind suhte lõpetamise juures selle viis. Respekt nendele, kes on suutnud sõpradena laiali minna ja on suutnud säilitada mingisuguse ühise suhtlemispinna. Tõesti. Enamasti ikka minnakse laiali suure pauguga ja ikka konkreetselt – kõik sillad põletades. Sellepärast hämmastabki mind selle loo juures asjade senine käik. Justkui lõplikku pole siin midagi.Kus on südametunnistus, kui sa ütled oma kaaslasele, et sul on keegi teine, aga põhimõtteliselt majanduslikust küljest vaadates võiks veel koos elada ja koos majandada, et lihtsam oleks? Kas ennem ei oleks targem tegu otsida endale ulualune, et isikuga, kellega sa viimased viis aastat ühist eluteed jaganud oled, oleks võimalikult valuvaene lahkuminek? Vist mitte.
    Otsime parem igaks õhtuks uue koha, kus ööbida, et jumala eest ei peaks sama katuse all olema…  Muidugi, mina ja Keio võtame kõik meie ripakil olevad sõbrad vastu ja üritame nii palju aidata, kui vähegi saame – telefonis karvastesse kohtadesse ei saada ja ukse tagant ka minema ei löö. Lihtsalt kahju kuulata. People deserve better.
  • Ühise katuse all elamine, majandamine, olemine. Ei tundugi esialgu midagi konfliktset, eks? Aga siis, kui seal katuse all elab kolm generatsiooni inimesi? Ja neid on kokku seitse?Kirjutasin kunagi mingisuguse ventileerimispostituse ka, olukorda kirjeldamaks. Noh, see ‘olukord’ on tänaseks jõudnud haripunkti. Ehk on jõutud sinnamaani, et pomm on plahvatanud, olude sunnil on laua taga istutud ja räägitud ja vist asjad liiguvad. Muutused, muutused. Küll aga valitseb majas kohati selline matusemeeleolu, et pilt on, aga häält pole. Kaks kanget, üks sarvik ja teine ambur ning rohkem nagu ütlema ei peakski. Üks ootab vabandust ei teagi mille eest ja teine lihtsalt jonnib. Põhimõtte pärast. Raske on olla vahel ja objektiivne, sest igal lool ongi kaks poolt. Naljakas on lihtsalt vaadata, kuidas ühed ei näe enda vaatevinklist kaugemale ja ei mõtle üldse loo teise poole peale. Ikka kõik endale, oma nina ette ja mitte kellegi teise heaks. Kahju.
  • Töökoha vahetus. Nii meie ühel sõbral kui ka Keiol. Ja mõlemad täiesti arusaadaval põhjusel.
    Kui tööpäevad venivad tahes-tahtmata juba 12-tunnisteks ja tundub, et kogu vastutus on lükatud sinu õlule, siis pole siin midagi imestada, et mingil hetkel murduvad isegi ka kõige kõvemad mehed. Nooh, ja kui rügama peab kahe koha peal, siis mingil hetkel tuleb langetada otsus. Otsus langeski, suurema vaba aja ja natuke väiksema palga kasuks. Mida kõike ei tehta naiste ja laste heaks! Samas ei ole see peen pokkerimäng veel kaugeltki lõppenud, sest kõiki kaarte pole lauale asetatud.
    Sõber meil samamoodi. Loo moraal oli selline, et ei maksa poliitikasse ronida valimiskampaania ajal – see kõik tõmbab vee peale. Lisaks saad veel rohud ja halvad suhted, vähe aega ja palju stressi.  Niiet, nüüdsest kõrvad lahti headele tööpakkumistele!
  • Ja lõpetuseks ei midagi muud peale seadusandluse, muidugi. Tervitan Spordi- ja Noorsooametit, kes leidsid järjekordse viisi kärpida pearahade jagamist väikestele koolidele-klubidele. Aitäh tõesti, sest spordikooli ülalpidamine on sitaks odav lõbu.
    Teiseks naeruväärseks kohaks on vuntsidega vanemad meesterahvad, solvunult sõna võtmas treenerite kutsestandardi koostamise koosolekul. Noh, paistab, et ego pihta käivad uued Euroopa tasemele vastavad ametinimetused vastavalt kategooriale: kas siis abitreener, nooremtreener, treener, vanemtreener jne. Solvunud oldi selle peale, et äkki peab 65-selt olema veel nooremtreener. Boohoo, suck it up. Keegi ei käsi sul järgmist taset taotleda ja treeneriks saada.

Ühesõnaga, puhuvad muutuste tuuled ja ootan huviga järgmist suurt muutust. Milleks on ilmselt mu lapse sünd, kui midagi muud ennem vahele ei tule! Senikaua aga suren üksindusse, igavusse ja upun sodi sisse, sest motivatsioon on null. Tervitan Mallut ja Kristelit!

tumblr_mvfvoyUPY11sjgq0ko1_500