16 nädalat, 16 päeva

Mõtlesin, et kogu selle jama nädala jooksul võiks pajatada midagi ka pulmateemadest ja koguda positiivset energiat. Mõelda ja väriseda vahelduseks millegi muu pärast, kui töö.

IMG_6661

Eile oli kullassepp sõnumi saatnud, et meie sõrmused on nüüd sealmaal, et me võiksime neid mõni päev proovima minna. Mul kripeldas sisimas juba ammu, et huvitav, kaugel asjad on, aga näedsa – mõtle vaid ja asjad hakkavad juhtuma!
Jõudsime kohale ning kõik olid täpselt nii rõõmsameelsed ja heatujulised kui ma mäletasin. Kohe tuli hea tunne sisse. Ütlesin, et tulime oma nunnusid proovima ja laua peale pandigi kaks rõngast. Minu oma nii pisi-pisi, aga äratuntavalt meie! Tõsi, hetkel pole küll veel mustrit ega midagi ning servi on vaja veel ümaramaks teha, et nad näppu ei sooniks, aga muidu oli kõik super. Tunne oli nii hea, kui sõrmuse näppu panin. Keio sõrmus oli talle kui valatud, aga mina palusin enda oma igaks juhuks natuke suuremaks teha. Et äkki on suvel näpud rohkem paistes ja kes teab, äkki võtan kunagi juurde.

sõrmusteproov

Pandi kirja ilusti meie nimed ja kuupäev, et teaks, mida sõrmuste sisse graveerida. Ühtlasi öeldi meile, et ilmselt järgmise nädala jooksul tehakse meie kullakangid täitsa valmis – toksitakse muster peale ja graveeritakse info sisse. Kas ma juba ütlesin, et MA EI SUUDA OODATA?!
Aga lõpptulemust ma teile ikka enne päris õiget päeva ei näita 😉

Ühtlasi pidasin kirjavahetust ka meie torditegijaga ning leppisime kokku aja, mil proovitorti mekkida. Kahjuks päris emadepäevaks ei saanud, aga vähemalt saab ühel ilusal esmaspäevalgi suu seks teha.
Pulmaviina sildid on joonistamisel ja ka see on kindel, et meil tuleb lauale meie oma viin.
Rääkisime ka Keio vanaemaga, kelle juurde ööseks lähme (ta elab Õnnepalee vastas) enne oma avalduste sisseviimist niiet ka tema on nüüd kõigest väga teadlik. Ootan väga seda päeva, hinges väike värin, sest ikka muretsed ju, kas saad oma soovitud aja või mitte. Äkki on kellelgi tutvused mängus ja just need paarid on meie ilusad kella kolmesed-neljased ajad ära napsanud?! (Jah, selliseid juhtumeid ON olnud, aga infoallikatest ma ei räägi.)
Oleks ka see kõik kindel, siis saaks juba kutsed lõplikult ära teha. Mul on sellest ootamisest kergelt öeldes kõrini, sest ma tean, et kui ma senimaani olen kutsete sisu suutnud kolm korda ümber teha, suudan ma seda ilmselt kolm korda veel. Oleks asi kindel, teeks ruttu vut-vut ära ja nii jääkski.

Nagu näha, siis lõpetan selle postituse tunduvalt positiivsemal noodil kui eelmise. Ilm on ka meelepärane – nagu naer läbi pisarate. Aga vaadake pluusi ka:

long sleeve print blouse // Romwe

Ilusat nädalavahetust!

Advertisements

Pulmalüngad

Mul on väikestviisi identiteedikriis taaskord.

Ühel päeval on mul tunne, et kogu maailm on mu ees valla ja minu teha on ainult võimalusi kasutada (mis, tegelikult ongi nii) ja teisel päeval on mul tunne, et ma ei taha mitte kui kedagi näha, midagi teha ja elada siin nelja seina vahel senikaua, kuni nahk halliks läheb.
Ütlen lihtsas ja selges eesti keeles, et mõnel päeval mul lihtsalt s**t keeb, sest terve internet on lambaid ja padulolle täis – eriti veel, mis puudutab meie pulmade teemat.
Tembeldada kellegi pulm pummelungiks või “külarahva pulmaks” vaid selle pärast, et me ei tee oma pidu kuskil mõisas või villas on ka… mage. Ja milles mu pulmaisa süüdi on?
Ma olen eestlane. Mu  tulevane mees on eestlane. Me kõik oleme eestlased! Mu vennad on pidanud üsnagi traditsioonilisi Eesti pulmi (üks tegi seda väga edukalt Soomes, muide) ja ka meie tahame mõndade “uuendustega” Eesti traditsioonilist pulma- mis selles halba on? Miks me peaks pulmarahva ripakile jätma ja lootma selle peale, et iga üks nendest ise endale meelelahutust leiaks? Ja panustaks selle peale, et rahvas end omavahel ise tuttavaks teeks? I don’t think so.
Õnneks sain ask.fm’is ka ühe kaitsekõne (vähemalt ma arvan, et ma võin seda kui kaitsekõne võtta) osaliseks ja ma olen sellega täiesti nõus – tulgu me pulm või külasimman, aga mitte ühelgi inimesel siin maamunal ei ole mitte mingisugust õigust kritiseerida ja sildistada mind, meid ja meie otsuseid ja seda eriti veel nii intiimse sündmuse puhul nagu on pulmad. Punkt.

Peale selliseid läbielamisi (loe: läbilugemisi) kaob igasugune tahtmine teiega oma rõõme ja muresid jagada, aga mida rohkem ma sellele mõtlen ja kellegagi arutlen, seda enam saab mulle selgeks, et mu lugejaskond ei koosne ainult lammastest ja padulollidest, vaid nende hulgas on ka inimesed, keda ma pean oma sõpradeks ja headeks vestluskaaslasteks ning inimesed, kes reaalselt võivad pulmakorraldusest kui sellisest aimu ka saada pelgalt minu kirjapandud ridu lugedes.

Vahemärkusena kohe toon näite: Miks me Õnnepalees registreerimise teeme? Sest peokohas registreerides tuleks meil juurde maksta 300€. (Õnnepalees koha peal registreerimine on ümmarguselt 100€, Tallinnast väljas, Harjumaa piires 400€.)

Niisiis. Vähe rõõmsamal noodil jätkates:
✔Meie teekond on edenenud nii palju, et kohtumas on käidud ka kullassepaga, kes meile sõrmused teeb. Oleme lootusrikkad ja ei suuda lõpptulemust ära oodata! (Emotsioonidest muljetasin teises blogis).
✔Mis torti ja torditegijasse puutub, siis olen kimbatuses – no mitte mingil moel ei saa ma inimest oma kirjadele vastama! Ma saan aru, et meil on veel paras kopsakas aega augustini, aga ma tahaks oma suurde tarka raamatusse linnukese teha, et kas ma ikka saan selle inimesega arvestada, või pean otsinguid jätkama…
✔Kleit on ka nüüd kohe päris minu enda oma (ennem oli ka, nüüd on lihtsalt tunne ehtsam) ja ripub mu ema juures puu peal, kus ma saan teda iga kell vaatamas ja proovimas ja silitamas käia. 🙂
✔Loor on ka check. Nüüd aga proovisoengutesse!
✔Keiol on puudu veel vest – aga no worries. Mul on aimu, kust seda saab!

11007539_10206042992139845_58493480_n

 

 

Tibusammud meie päeva poole on sel kuul olnud märkimisväärsed. Päev korraga, ikka päev korraga 🙂