16 nädalat, 16 päeva

Mõtlesin, et kogu selle jama nädala jooksul võiks pajatada midagi ka pulmateemadest ja koguda positiivset energiat. Mõelda ja väriseda vahelduseks millegi muu pärast, kui töö.

IMG_6661

Eile oli kullassepp sõnumi saatnud, et meie sõrmused on nüüd sealmaal, et me võiksime neid mõni päev proovima minna. Mul kripeldas sisimas juba ammu, et huvitav, kaugel asjad on, aga näedsa – mõtle vaid ja asjad hakkavad juhtuma!
Jõudsime kohale ning kõik olid täpselt nii rõõmsameelsed ja heatujulised kui ma mäletasin. Kohe tuli hea tunne sisse. Ütlesin, et tulime oma nunnusid proovima ja laua peale pandigi kaks rõngast. Minu oma nii pisi-pisi, aga äratuntavalt meie! Tõsi, hetkel pole küll veel mustrit ega midagi ning servi on vaja veel ümaramaks teha, et nad näppu ei sooniks, aga muidu oli kõik super. Tunne oli nii hea, kui sõrmuse näppu panin. Keio sõrmus oli talle kui valatud, aga mina palusin enda oma igaks juhuks natuke suuremaks teha. Et äkki on suvel näpud rohkem paistes ja kes teab, äkki võtan kunagi juurde.

sõrmusteproov

Pandi kirja ilusti meie nimed ja kuupäev, et teaks, mida sõrmuste sisse graveerida. Ühtlasi öeldi meile, et ilmselt järgmise nädala jooksul tehakse meie kullakangid täitsa valmis – toksitakse muster peale ja graveeritakse info sisse. Kas ma juba ütlesin, et MA EI SUUDA OODATA?!
Aga lõpptulemust ma teile ikka enne päris õiget päeva ei näita 😉

Ühtlasi pidasin kirjavahetust ka meie torditegijaga ning leppisime kokku aja, mil proovitorti mekkida. Kahjuks päris emadepäevaks ei saanud, aga vähemalt saab ühel ilusal esmaspäevalgi suu seks teha.
Pulmaviina sildid on joonistamisel ja ka see on kindel, et meil tuleb lauale meie oma viin.
Rääkisime ka Keio vanaemaga, kelle juurde ööseks lähme (ta elab Õnnepalee vastas) enne oma avalduste sisseviimist niiet ka tema on nüüd kõigest väga teadlik. Ootan väga seda päeva, hinges väike värin, sest ikka muretsed ju, kas saad oma soovitud aja või mitte. Äkki on kellelgi tutvused mängus ja just need paarid on meie ilusad kella kolmesed-neljased ajad ära napsanud?! (Jah, selliseid juhtumeid ON olnud, aga infoallikatest ma ei räägi.)
Oleks ka see kõik kindel, siis saaks juba kutsed lõplikult ära teha. Mul on sellest ootamisest kergelt öeldes kõrini, sest ma tean, et kui ma senimaani olen kutsete sisu suutnud kolm korda ümber teha, suudan ma seda ilmselt kolm korda veel. Oleks asi kindel, teeks ruttu vut-vut ära ja nii jääkski.

Nagu näha, siis lõpetan selle postituse tunduvalt positiivsemal noodil kui eelmise. Ilm on ka meelepärane – nagu naer läbi pisarate. Aga vaadake pluusi ka:

long sleeve print blouse // Romwe

Ilusat nädalavahetust!

Advertisements

Tegime suu seks

Eelmise nädala motoorne rahutus päädis sellega, et uurisin ja puurisin pulmatortide tegijaid, küsisin nõu siinsamas ja küsisin miljoneid hinnapakkumisi. Uskuge, mul on siiber a) küsimisest ja b) ebamäärastest vastustest, kui minu enda kirjas on konkreetselt kirjas “tehke mulle palun pakkumine”. Kallid teenusepakkujad – see on tõesti see koht, kus te teetegi mingi hüpoteetilise pakkumise, mitte ei vasta kliendile, et “see sõltub sellest, mida te tordi peale tahate”. Ma ei tea ise ka veel – mida tavaliselt traditsionaalsete pulmatortide peale pannakse?

Sellest hallist massist erinesid väga vähesed ning esile kerkis üks. Üks miljonist (olgu, veidi liialdan, aga kümnest kindlasti!), kel oli reaalne huvi ja tahtmine teha tööd. Tahtmine teha midagi erakordset meie imeliseks päevaks. Ma olin võlutud juba esimestest ridadest, rääkimata kohalkäigust siis.

Reedest esmaspäevani oli jube pikk nädalavahetus, ma peaks mainima!

Täna ootasin huviga armsa Sandraga kohtumist Ristikheina kohvikus. Kuna tahtsin pulmatordiks midagi teistsugust, otsustasimegi lõigatava pruutpaari osa ning külalistele minevate koogikeste kasuks. Ma olin juba facebooki piltidest võlutud, minusse suhtumisest lummatud ning kohale jõudes kogu kohvikust endast täiesti endassehaaratud. Miljöö oli mõnus ja hubane, koogid-söögid hõrgutavad ja teenindus soe ja sõbralik.

Meil oli kolme variandi vahel valida (ma ei hakka maitsetest rääkima, et säiliks üllatusmoment) ning korraks käis meie peast läbi mõte, et telliks kõike kolme kakskümmend tükki. Oli ahvatlev mõte, aga edasi mõeldes arvasime siiski, et ei tohiks valikuvarianti jätta – muidu hakkab keegi pärast jonnima, et mina ei saanud seda või mina seda. 😉 Seega valisime oma (rohkem Keio) lemmiku välja ja otsustasime roosade nunnuduste tarbeks.

Ma ei suuda augustit ära oodata, et kogu üldpilti näha! Ma olen kindel, et me ei pea oma valikus pettuma!

10896834_802621456470315_3425587962909412539_n
pilt: Ristikheina kohvik

EDIT:
Omad vitsad peksavad – see tähendab seda, et enne õhtut ei tasu hõisata… Oleme endiselt koogimeistri otsinguil!