16 nädalat, 16 päeva

Mõtlesin, et kogu selle jama nädala jooksul võiks pajatada midagi ka pulmateemadest ja koguda positiivset energiat. Mõelda ja väriseda vahelduseks millegi muu pärast, kui töö.

IMG_6661

Eile oli kullassepp sõnumi saatnud, et meie sõrmused on nüüd sealmaal, et me võiksime neid mõni päev proovima minna. Mul kripeldas sisimas juba ammu, et huvitav, kaugel asjad on, aga näedsa – mõtle vaid ja asjad hakkavad juhtuma!
Jõudsime kohale ning kõik olid täpselt nii rõõmsameelsed ja heatujulised kui ma mäletasin. Kohe tuli hea tunne sisse. Ütlesin, et tulime oma nunnusid proovima ja laua peale pandigi kaks rõngast. Minu oma nii pisi-pisi, aga äratuntavalt meie! Tõsi, hetkel pole küll veel mustrit ega midagi ning servi on vaja veel ümaramaks teha, et nad näppu ei sooniks, aga muidu oli kõik super. Tunne oli nii hea, kui sõrmuse näppu panin. Keio sõrmus oli talle kui valatud, aga mina palusin enda oma igaks juhuks natuke suuremaks teha. Et äkki on suvel näpud rohkem paistes ja kes teab, äkki võtan kunagi juurde.

sõrmusteproov

Pandi kirja ilusti meie nimed ja kuupäev, et teaks, mida sõrmuste sisse graveerida. Ühtlasi öeldi meile, et ilmselt järgmise nädala jooksul tehakse meie kullakangid täitsa valmis – toksitakse muster peale ja graveeritakse info sisse. Kas ma juba ütlesin, et MA EI SUUDA OODATA?!
Aga lõpptulemust ma teile ikka enne päris õiget päeva ei näita 😉

Ühtlasi pidasin kirjavahetust ka meie torditegijaga ning leppisime kokku aja, mil proovitorti mekkida. Kahjuks päris emadepäevaks ei saanud, aga vähemalt saab ühel ilusal esmaspäevalgi suu seks teha.
Pulmaviina sildid on joonistamisel ja ka see on kindel, et meil tuleb lauale meie oma viin.
Rääkisime ka Keio vanaemaga, kelle juurde ööseks lähme (ta elab Õnnepalee vastas) enne oma avalduste sisseviimist niiet ka tema on nüüd kõigest väga teadlik. Ootan väga seda päeva, hinges väike värin, sest ikka muretsed ju, kas saad oma soovitud aja või mitte. Äkki on kellelgi tutvused mängus ja just need paarid on meie ilusad kella kolmesed-neljased ajad ära napsanud?! (Jah, selliseid juhtumeid ON olnud, aga infoallikatest ma ei räägi.)
Oleks ka see kõik kindel, siis saaks juba kutsed lõplikult ära teha. Mul on sellest ootamisest kergelt öeldes kõrini, sest ma tean, et kui ma senimaani olen kutsete sisu suutnud kolm korda ümber teha, suudan ma seda ilmselt kolm korda veel. Oleks asi kindel, teeks ruttu vut-vut ära ja nii jääkski.

Nagu näha, siis lõpetan selle postituse tunduvalt positiivsemal noodil kui eelmise. Ilm on ka meelepärane – nagu naer läbi pisarate. Aga vaadake pluusi ka:

long sleeve print blouse // Romwe

Ilusat nädalavahetust!

Motoorne rahutus

Kogu aeg on tunne, et nii palju on teha! Ma olen selle nädala jooksul juba nii palju korda saatnud, et hetkel on küll selline tunne, et pulmad on kohe ukse taga. Aga ei ole ju? Aega on selle kiire asjaga?

Ühes postituses mainisin ka, et olen oma märkmikust sõltuvuses ning nii ma siis lappangi seda põhimõtteliselt igal vabal momendil; lisaks ketrab peas veel lint, et mida kõike veel vaja oleks, mida meisterdama tuleks hakata ja nii edasi. Ma teeks kõike juba hea meelega kui Hiina TEISEL POOL MAAKERA ei asuks ja asjad Eestisse veidi kiiremini jõuaks kui seda senise tempo juures. See on ka üks väike paanikamoment tegelikult, sest kui seal uue aasta pidustused hakkavad, võite kõik oma saadetistega mõneks ajaks hüvasti jätta…

Mõlgutan mõtteid ja küsin hinnapakkumisi ja mingi nõme pinge on sees kogu aeg. Teie, kes te abielus olete ja pulmareisil kohe ei käinud, rääkige palun – kas peale seda pingelist planeerimisprotsessi tuleb pingelangus, kus magaks kolm päeva järjest ja siis tuleb hall masendus, sest rutiin on tagasi?
Veel – kas keegi oskaks mulle mõnda toredat koogimeistrit soovitada, kes hea meelega meile 9kg torti teeks?

Lisaks olen ma nagu peata kana, kes ei suuda oma soengueelistusi letti lüüa. Olgu, mingisugused parameetrid ikka on, sest päris lahtisi juukseid ma ei tahaks (päev on pikk ja pikkade, lahtiste juustega on alati jamamist), samas päris-päris kinnisi ka ei tahaks?!

Meigi osas olen vist enam-vähem kindel, mida oma näol näha tahaks. Üks märksõna on kindlasti püsivus ning selle tarbeks lasen endale ripsmed panna. Miks, küsivad mõned teist? Sest ma eelistaks iga kell paar karva kaotada selle asemel, et pandasilmadega riskida. Pealegi ei pea järgmisel hommikul nii palju vaeva nägema 😉
Olen klassikalise suitsusilma tarbeks otsustanud igatahes. Veel ei ole kindel, mis toonid – et kas nude, pulmavärvid või pruunikad toonid. Huulte suhtes olen ma ka nii kindel, et mingit värvilist huulepulka ma ilmselt ei kanna – noh, et tulipunane on iga kell mängust väljas. Sama kehtib ka mu erinevate roosade kohta, sest kui ma näiteks kleite proovimas käisin, siis oli huulepulk igasugune no-go.

Mis maniküüri puutub, siis ikka nude, roosa või valge. Blingi osas pole otsustanud. Mammu, mida sa teha suudaks? 😉

Oeh. Ma olen juba täitsa väsinud sellest, et mu aju konkreetselt ületunde teeb. Uskuge mind, ma olen püüdnud tuure maha võtta, igati zen olla – rohelist teed joonud ja raamatut lugenud ja see ei aita! Trenn ka ei aita. Miski ei aita… Lähen proovin nüüd teleka ees ka zen’ida natuke.

Viimase asjana tahaks Perekooli kägudele öelda, et kui oleks minu teha, siis ma tahaks kogu maailma õeluse headusega lämmatada. Seetõttu on mul siiralt hea meel, et Britt’il kihvatas oma blogis (ma julgen arvata, et hormoonid tegid ka siin oma töö 😉 ) ja need sõnad õhku paisatud said. Keegi meist ei ole kole. Veel vähem on õigust seda öelda kellelgi, kellel pole piisavalt palle seda inimesele endale näkku öelda. Mina olen loomulikult kõige ilusam!

IMG_5406

Olge mõnusad!

The cat is out of the bag

Nooooo jah. Mis ma ikka öelda oskan…. Ilmselt ei jäänud minu blogivaikus kõigile märkamata ning ilmselt liiguvad ka küla vahel ka mingid jutud, niiet mis siis ikka. Olen ametis olnud jõulukingituste ostmise-pakkimistega, hõivatud mõndadel jõulupidudel ja Keio mõnel sünnipäeva-eelsel üritusel ning eelkõige olen pilkupidi naelutatud olnud kõiksugu teenusepakkujate kodulehekülgedel. Pean siiralt tunnistama, et fraas “Küsi hinnapakkumist!” ajab mul tänaseks päevaks südame pahaks. Miks te ei võiks ligikaudset hinda kodulehele panna ja alla kuskile väikese tärniga lisada, et nendel ja nendel tingimustel võib hind muutuda?! Uskuge, elu oleks nii mõnelgi minusugusel selletõttu kergem!

Skeptikud on ilmselt meie suhtes loobunud, sest oleme põhimõtteliselt miljon aastat juba kihlatud olnud, mõned sõbrad ilmselt ei võta pulmajutte enam tõsiselt, sest paar kuud tagasi oli meil väikestmoodi planeerimistuhin peal (olgu, minul oli see ilmselgelt rohkem :D), aga nüüd on aeg uskuma hakata. Me teeme selle ära!

KAHEKSA KUUD PULMADENI

Mäletan, et mul käis sisemuses mingi imelik jõnks läbi iga jumala kord, kui kellegi pulmateemalisi postitusi nägin või kleidipilte vaatama pidin, sest ma ju tahtsin ka see tüdruk olla. Haha, oleks ma vaid siis teadnud, milline peavalu on planeerimine ja õigete inimeste leidmine ja hinnapakkumiste küsimine!!!
Meie aktiivse pooleteistnädalase planeerimise tulemusena on meil tänaseks päevaks (põhimõtteliselt) olemas peokoht ja catering, pulmaisa ja fotograaf, auto koos autojuhiga ning kaks kuupäeva. Pluss endale leidsin juba ka juuksuri, meikari, pedi- ja maniküürija ja ripsmetehniku. Ülejäänud vendorid on praegu ootel.
Jaanuaris selgub nii mõnigi asi veel, niiet ärgem hetkel kuupäevadel rohkem peatu.

Olen esimese karmi ärevusnädala selja taha jätnud ning enesele sisestanud, et nüüd on jõulupuhkus ja et ma rohkem siitpoolt nii või naa ära teha ei saa. Inspiratsioonikaustad ajavad mul juba nii või naa üle ääre ja kleitide vaatamisest on mul ka juba villand saanud, niiet jään hoopis jaanuaritegusid ootama. Tüdrukud – no pressure at all 🙂

Mu väikesed käekesed sügelevad tegelikult juba kutsete valmistamise ja igasuguste kaunistuste meisterdamise järele, aga pean end taltsutama, sest olen kindel, et see tuhin möödub üsna pea. Mul on välja otsitud juba fondid ja põhjad, mida kasutan, lisaks ka ümbrikusisud. Peale kümne kutse käsitsivalmistamist on kindlasti kopp juba ees… Õnneks on mul olemas kaks kaljut pruutneitsit ja suur moraalne tugi, kes veinipudeliga minu poole tuhatnelja tormab, kui kriis käes on. Pruudi privileegid 😉

Veel. Palun ärge hakake pommitama meid tutvumis- või kihlumislugudega, sest a) me tutvusime nii ammu, et mina näiteks ei mäletagi mingeid erilisi nüansse. Käisime Keioga lihtsalt aastaid samas seltskonnas ja olime kaua-kaua sõbrad, enne kui armastus pähe hakkas.

IMG_1008

 

b) Kihlumislugu oli minu jaoks romantiline, aga mitte midagi erilist – ainult kuupäev oli eriline. Ja mees, kes mu ees sopa sees, vihma käes põlvitas ja mind salaja (selles suhtes, et teised ei näinud) naiseks palus. Vot nii. 🙂

Pulmateemadega aga nüüd jõuluvaheajale!