16 nädalat, 16 päeva

Mõtlesin, et kogu selle jama nädala jooksul võiks pajatada midagi ka pulmateemadest ja koguda positiivset energiat. Mõelda ja väriseda vahelduseks millegi muu pärast, kui töö.

IMG_6661

Eile oli kullassepp sõnumi saatnud, et meie sõrmused on nüüd sealmaal, et me võiksime neid mõni päev proovima minna. Mul kripeldas sisimas juba ammu, et huvitav, kaugel asjad on, aga näedsa – mõtle vaid ja asjad hakkavad juhtuma!
Jõudsime kohale ning kõik olid täpselt nii rõõmsameelsed ja heatujulised kui ma mäletasin. Kohe tuli hea tunne sisse. Ütlesin, et tulime oma nunnusid proovima ja laua peale pandigi kaks rõngast. Minu oma nii pisi-pisi, aga äratuntavalt meie! Tõsi, hetkel pole küll veel mustrit ega midagi ning servi on vaja veel ümaramaks teha, et nad näppu ei sooniks, aga muidu oli kõik super. Tunne oli nii hea, kui sõrmuse näppu panin. Keio sõrmus oli talle kui valatud, aga mina palusin enda oma igaks juhuks natuke suuremaks teha. Et äkki on suvel näpud rohkem paistes ja kes teab, äkki võtan kunagi juurde.

sõrmusteproov

Pandi kirja ilusti meie nimed ja kuupäev, et teaks, mida sõrmuste sisse graveerida. Ühtlasi öeldi meile, et ilmselt järgmise nädala jooksul tehakse meie kullakangid täitsa valmis – toksitakse muster peale ja graveeritakse info sisse. Kas ma juba ütlesin, et MA EI SUUDA OODATA?!
Aga lõpptulemust ma teile ikka enne päris õiget päeva ei näita 😉

Ühtlasi pidasin kirjavahetust ka meie torditegijaga ning leppisime kokku aja, mil proovitorti mekkida. Kahjuks päris emadepäevaks ei saanud, aga vähemalt saab ühel ilusal esmaspäevalgi suu seks teha.
Pulmaviina sildid on joonistamisel ja ka see on kindel, et meil tuleb lauale meie oma viin.
Rääkisime ka Keio vanaemaga, kelle juurde ööseks lähme (ta elab Õnnepalee vastas) enne oma avalduste sisseviimist niiet ka tema on nüüd kõigest väga teadlik. Ootan väga seda päeva, hinges väike värin, sest ikka muretsed ju, kas saad oma soovitud aja või mitte. Äkki on kellelgi tutvused mängus ja just need paarid on meie ilusad kella kolmesed-neljased ajad ära napsanud?! (Jah, selliseid juhtumeid ON olnud, aga infoallikatest ma ei räägi.)
Oleks ka see kõik kindel, siis saaks juba kutsed lõplikult ära teha. Mul on sellest ootamisest kergelt öeldes kõrini, sest ma tean, et kui ma senimaani olen kutsete sisu suutnud kolm korda ümber teha, suudan ma seda ilmselt kolm korda veel. Oleks asi kindel, teeks ruttu vut-vut ära ja nii jääkski.

Nagu näha, siis lõpetan selle postituse tunduvalt positiivsemal noodil kui eelmise. Ilm on ka meelepärane – nagu naer läbi pisarate. Aga vaadake pluusi ka:

long sleeve print blouse // Romwe

Ilusat nädalavahetust!

Advertisements

Üks maas, üks veel

Täna oli minu raamatu järgi üks edukas päev!

Eriti meeldiv algus päevale oli muidugi mõnus hommikupäike, mis põsele pai tegi. Me pole ammu enam rulood väga alla lasknud, sest ärkamine on igahommikuselt varajane. Ja minu puhul on see harjumuse asi ka – isegi, kui ruloo täiesti alla lastud oleks, olen suhteliselt kindel, et kell 8 olen juba jalul ja toimetamas.
Igatahes oli täna minu märkmikusse märgitud hommikused kuumad käärid mu lemmikjuuksuri (tsau, Diana!) juures ning üks vestlus X kaupluse juhatajaga Kristiine kaubanduskeskuses.
Kuna juuksurikülastuses polnud midagi tavapärasest teistmoodi, siis ilmselgelt ma selle pärast ei põdenud. See oli nagu hommikune teraapia pärast pikka nädalavahetust.

Küll aga hakkas venima aeg peale juuksuriskäiku, sest vestluseni oli oma paar tunnikest ikka. Kuna punkti A (salongi) ja punkti B (Kristiine keskuse) vahele jäi ilusti ka mu ema residents, siis sinna suundusingi. Ka nädalavahetuse uudiseid kuulama, kergele kohvile ja kohukesele. Kodune õhkkond rahustab ka mind alati maha ja midagi südantsoojendavat on selles, kui ema enne tähtsat toimingut käe õlale paneb ja edu soovib. Keio saatis oma musid ja kallid mulle sõnumiga 🙂

Vestlus oli vägagi meeldiv ja meeldejääv ning esimese kahe minuti jooksul sain aru, et meil oli poe juhatajaga suhtlustasandil väga hea klapp. Kui asjad minu jaoks välja ei mängi, siis loodan sinna X poodi juba puhtalt kollektiivi pärast tööle saada. Minu arust on nii oluline, et töökoht poleks täis vingatseid ja kakahaisunägudega mossitajaid, vaid et kõik oskaks oma tundeid piisavalt vaos hoida. Ja et positiivsus oleks omal kohal! Või kui tõesti on paari teraapiaminutit vaja, siis selleks on tagaruumid poodides olemas.

Igatahes ei olnud kellelgi probleemiks minu roheline ja toores kogenematus müügivaldkonnas (vastupidi, seda peeti hoopis plussiks) – mul paluti kokku panna üks kevadine outfit homme esimest päeva tööle minevale kontoritädile ja ma sain sellega nii hästi hakkama, et vähe sellest, et juhataja oleks ise selle komplekti selga pannud, mõtlesin ma ise meie ülejäänud vestluse käigus, et ma ilmselt pean sellesama komplekti endale soetama ka siis, kui ma sinna tööle ei lähe.
Küsiti ka kriteeriume, mille järgi graafikut koostataks – kas täiskohaga, kas on mingeid erilisi kuupäevi või muud sellist, mille peale kostsin, et suve poole olen natuke kapriisne töötaja, et augustis sooviks pulmade tõttu mõnel nädalal veidi rohkem vabu päevi. Selle peale hakkas juhataja naerma ja ütles, et see pole ju kapriissus, et see on puha rõõmu-uudis!

Ühesõnaga on mul kauplus X’is jalg ukse vahel. Olen tänase sooritusega rahul, aga neljapäevane vestlusvoor kohas Y on veel ees. 🙂


Ühtlasi kasutan seda postitust tuimalt ära, et näidata seda viimast Sheinside’i pluusi:

short sleeve floral blouse // Sheinside

Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀

Märtsi jutunurk: 20

Ma olen mingil postitamislainel… Aga ma ei saa sinna midagi parata – kui olen lubanud, pean sellest kinni pidama ja seda ma ka teen. Täna on reede, seega pean siia riputama ühe sellise riidefirma nagu Dressin toote.

Seda kleiti valides olin veidi pessimistlik, kuid minu viimase riidekapiahastuse varjus oli paki sisu täiesti spot-on. Jah, kullakesed, ma sain endale mõnusa, rohelise kontorikleidi!
Täna vedas mul ka sellega, et üle pika aja potsatas külla mu kallis klassiõde, kes lahkelt (ja läbi mõningate raskuste) minust paar klõpsu tegi. Mul oli vähesel määral bad hair day, niiet palun soengu peal pikemalt mitte peatuda. Pilti ka:

green pencil dress // Dressin

Võrreldes kodulehel oleva pildiga on minu kleit veidi erksam roheline, aga pole hullu, sest nii meeldibki mulle rohkem. Veidi rohkem spunki.
Etteruttavalt ütlen ära, et selle firmaga ma ilmselt kaua koostööd ei tee. Ei istu mulle arvutamised ja kohaletoimetamistasud, mis on suuremad, kui eseme enda väärtus. Pluss neil on mõnevõrra  v e i d e r riietevalik kodulehel. Küll aga olen ma oma rohelise kleidi eest väga tänulik ja õnnelik, et jõudsin selle ära oodata, enne kui kirja(ja inglise)keelt mitteoskava hiinlase kuu peale saatsin 🙂

Üleüldse on mul tunne, et pean kogu riidebisnisi vahepeal pausile panema. Mõtlesin just head teha (viimase postitusega), kui juba teine firma jonnima hakkas, et miks click rate nii madal on. No mis teha – ma päris iga päev ka hilpudest unistada ei viitsi ja leian, et elus on nii palju muud, kui päevast päeva netilehekülgi sirvida, riidepilte lõigata ja rahva jaoks kokku kleepida-esitleda. Viimane päikeseline nädal on selle elavaks tõestuseks, sest oleme igapäevaselt väljas viibinud, trenni kütnud ning Kris on nii-ii palju suuremaks kasvanud. Seda ütles täna ka vanaema.

Homse päeva peab Kris vana-vanaemaga veetma, sest meie Keioga lähme võistlustele appi. Laupäev küll, aga see-eest täispikk tööpäev. Kui tavaliselt on mul võistluste-eelne närv sees, siis täna olen küll igatepidi maru rahulik. Ilmselt sellepärast, et see, mis mind esmaspäeval ees ootab, on kordades hullem, kui saalitäiele rahvale hõigata, kes millisel tatamil võitis ning kes valmistuma peaks. Vot nii.
Nüüd aga lähen viskan varbad likku ja olen lihtsalt zen!

IMG_6231

13 ja Moereede

Veel hetk enne kardina tagant välja astumist mõtlesin ma, et mille kuradi pärast oli vaja mul kommenteerida postitust, mis tõi mind SIIA. Mille kuradi pärast oli mul vaja end sellesse mässida?!

Hetk peale seda, kui kardina tagant sisse astusin, ohkasin kergendatult. Polnudki nii hull 🙂

13. märtsil toimus Diip’is üks vahva moeüritus, kus meie – isehakanud modellid – näitasime imelise Mi Butterfly käsitöökleite ja Katariina Ehete loomingut.
Tõsi, ma kirusin end maapõhja terve päeva – kirusin, et aeg ei läinud piisavalt kiiresti; kirusin, et juuksed otsustasid sel päeval oma elu elada; kirusin, et jätsin oma nõmeda rohelise kaardi teise jope taskusse ja sõitsin trolliga hinge kinni hoides; kirusin, et otsustasin jalgsi tulla ja veel valet kaudu ka, niiet see päädis sellega, et ka mu punetavad kõrvad puuderdati ära, sest mul va punakõrval oleks tore kaks-kolm tundi läinud, enne kui kõrvad õiget värvi tagasi oleks läinud…

AGA see kõik tasus end ära. Ilmselt. Sest kõik üritused, kus sind pannakse toolile istuma, tehakse meik, soeng ja pannakse veel ilus kleit ka selga, tasuvad end ära. Vähemalt Eveliis tundus küll rahul olevat 🙂

Ütlen ausalt, et klaasike veini nii julgustuseks kui sünnipäevaõnnitluseks kulus kogu täiega ära, sest mul jalad ikka värisesid. Aga nagu kõik asjad siin elus, on hetked mööduvad ja nii sai ka minu hetk ruttu läbi. Näitasime veel ehteid ka ja siis sai Diip’i maitsvat menüüd nautima hakata, sest kes siis moeshow’le täis kõhuga läheb, eks. 😉

Tähistasime, veetsime mõnusalt aega, nautisime veini ja lapsevabat õhtut. Moeshow-teemal tahaksin lõpetada ja tänada Eveliisi (kelle blogist näeb ka pilte, muide!), Dabrel’i (kes meile usinalt veini juurde valas, kui klaasike otsakorrale saama hakkas), Mi Butterfly‘d imeilusate kleitide eest, Katariina Ehteid meie kaunistamise eest, Efka Photo‘t piltide eest, meigitüdrukuid ja juuksetüdrukuid ja meie kullakalleid sõpru, kes nädalavahetuse taaskord nauditavaks tegid. Was fun!

Blogivaikusest

Jaanipäeva-järgne nädal on ja jääb alati üheks mu vaikseimaks nädalaks siin blogis. Enamasti just sellepärast, et jaanipäev on see tore aeg, kui väikest Eestit külastab mu vend ja käed üles tõstes ütlengi, et enamus meie ajast kulus tema peale. Kahju ei ole kohe üldse mitte!

Sel aastal tuli ta sellisel vahval päeval, nagu seda oli minu 100 õnneliku päeva kõige-kõige viimane päev! Seda erilisemaks ta selle tegi. 🙂

Üleüldse pole me vist ühelgi aastal nii palju aega Padisel veetnud, kui seda sel aastal tehtud on. Lapsega reisimise võlud on end ilmutanud – saime küll auto suurema vastu vahetatud, aga tihtilugu leian end mõttelt, et meil on veel suuremat autot vaja! Tänaseks olen ma lapse reisivoodi kokku-lahtipakkimise ekspert, väike koormakujundusinsener ja kerge logistikaekspert, mähkmeid saab vahetada igal pool, süüa anda samuti. Eluilmas poleks ma arvanud, et lapsele on vaja nii palju asju kaasa võtta. Riided, veel riideid, veel riideid selleks puhuks, kui riided ära määritakse, õhemad riided, paksemad riided, uneriided, mähkmed, pudelid, söögid-joogid, mänguasjad, tekid-linad, mütsid, kindad, vanker-kõhukott, sääsevõrgud ja sada muud asja veel. Eluilmas poleks ma arvanud, et lapse kott on suurem kui minu ja Keio oma kokku.

Ühtlasi sai ka selgeks, et päris nii käed-vabalt trippida enam ei saa, kui seni harjunud olime. Lapsega on hulga keerulisem pikki autosõite ette võtta ja siis veel linna vahele uudistama minna. Keeruline, kuid mitte võimatu! Meie otsustasime, et ei hakka väikest inimest nii palju piinama ja võtsime kodutee ette natuke varem, kui planeeritud.
Õnneks saime me ka selle suve ainukese ilusa ilmaga kokku! Loomulikult olid kõik nii paksult riides, et igatsus lühikeste pükste järele oli peaaegu kohene. Mis parata, ma otsustasin aga seda vähestki nautida ja võimalusel kõhule päikest korjata.

Meil oli lahe nädal ja iga jumala kord, kui akna pealt autos istuvale, ärasõitvale vennale lehvitama pean, tilgub mu süda verd. Aga mis teha. Hoolimata vahemaast, on ta mulle südames ikka nii-nii lähedal!

Kakskümmend kolm

Uskumatu, et kätte ongi jõudnud see päev, et täna olen ma kõige vanem, mis ma eal olen olnud ja et nii ta lähebki edasi, päevast päeva. Ja enne, kui arugi saan, olen vana.

Hämmastav aga on see, et selle miljoni aasta jooksul, mil ma bloginud olen, olen ma oma sünnipäevast reaalselt kirjutanud vaid ühe korra. ÜHE KORRA. Sain siis üheksateist ja read olid toona sellised:

Appi. Ongi käes.

Tavaliselt on sünnipäevades midagi erilist, midagi, mida väiksena alati oodata… Ja mida ma teen? Ma istun kell kümme hommikul siin, ema laptopi taga, ihuüksi alumisel korrusel. Kats magab sügavat und mu toas, plikad on kontrolli alt
väljas ja Gert karjub nende peale. Selline tüüpiline laupäev mumeelest. Samas panevad väiksed kallid ja mõned imelikud ‘palju õnne’ ühmamised sees midagi soojendavat põlema; justkui korraks on tunne, et hei! täna on tõesti see päev.
Minu päev. Sünnipäev.

Ma loodan, et mida kauem ma ärkvel olen, seda paremaks see tunne läheb. Et äkki ma olen praegu liiga uimane või unine, et endale seda head päeva teadvustada. Ilm võiks ka päeva peale paremaks ja soojemaks minna, sest ma ei taha palju raha seest soojendava viina peale magama panna. Peame siin ju kõigest kolm tundi olema 🙂
Ja veel, kui keegi täna niisama linna peale laiama läheb, siis you’re welcome to join us. Mida rohkem, seda uhkem!

Happy birthday to me.

Ilmselt pole ma oma päeva kunagi nii palju hinnanud, sest nii mõnelgi aastal on mu sünnipäevaaeg kokku langenud mu eksi äraminekuajaga (sad times, obviously) või mingi pingelise koolitemaatikaga või siis ma ei teagi, millega. Ma ausalt ei oska öelda, miks ma sellest kord-aastas-tähtpäevast kirjutanud pole, nagu see oleks lihtsalt üks päev. Nagu iga teinegi… Kahju tegelikult.
Sest sünnipäev on ikkagi minu päev. Vahet pole, kas keegi soovib õnne või mitte. See on see päev, kus su ema nägi ränka vaeva, et sind ilmale aidata ja selle eest peaks tänulik olema. Üldse, elu eest peaks ka tänulik olema! Nüüd ma võib-olla hindan seda rohkem, sest ma olen ka kellegi sünnipäeva omal nahal (seda sõna kõige otsesemas mõttes) üle elanud ja loodan, et ühel päeval oskab ka mu poeg seda hinnata.

Tahtsin siia pilte ka panna eelmistest aastatest, aga nii palju, kui ma otsisin, siis leidsin ma ainult KAKS. Uskumatu, aga kaks!

Sel aastal olen ma oma sünnipäeva üle häppi! Mis siis, et ilm on selline, nagu ta on. Aga telefon on punane ja mu head sõbrad ei väsi korrutamast, kui hea päev täna on. See teeb tuju heaks! Õhtused muljed kirjutan vast hiljem siia alla 🙂

Varsti hakkan pitsatama, kirju koera sain juba eile valmis ja külma pandud. Eilne pilt ka:

#87:

20140611-235544-86144257.jpg
Getting ready for tomorrow!