DIY: Leivapaat soolaleivaks // bread boat for a housewarming party

Ei juhtu just igapäev, kui soolaleivale kutsutakse (sest meie tutvusringkonnas pole sarikolijaid väga palju), aga kui kutsutakse, siis on iga kord paras peavalu välja mõelda, mida viia. Eriti veel, kui pererahval midagi konkreetset vaja pole ning meie Keioga oleme alati seda meelt olnud, et mõttetut pudi-padi pole ka vaja viia. Tehke siis paat!

IMG_6536

Vaja läheb:

  • 1 päts viilutamata leiba
  • nuga
  • hambaorke
  • kausitäidet (kas juustu või küpsiseid või mida iganes pähe tuleb)
  • soola 😉
  • joogivihmavarjukesi

IMG_6527Alustagem siis sellest, et leib tuleb pikkupidi pooleks saagida. (Kasutasin illustreerimiseks kauneid fotomodelle – Keiot ja Yodat.)
Pane pooled põhjapidi kokku ja vajadusel tee veel korrektuure – lõika pooli lühemaks või timmi servasid.

Omaette ooper on tänapäeval sellise lõigatava leiva leidmine ka muidugi – kõik on ju tarbija jaoks lihtsaks tehtud. Kes siis ise oma leiba viilutada viitsib, eks.
Meie imeilus, pehme ja värske leivapäts on pärit Leiburi tehasepoest. 

Järgmiseks võta leiavakausid ja hakka neid uuristama. Võid seda teha kas ettevaatlikult noaga, aga parem on siiski vana hea kotinõelaga. Käsitöö ikkagi 😉
Kui uuristatud on, pane pooled omavahel kokku ja kinnita hambaorkidega.

IMG_6532
Me alguses kartsime, et pooled ei jää pidama ja peame kuidagi paelaga siduma.

Õnneks oli koorik piisavalt tihke ja kõik jäi ilusti pidama.

Järgmiseks lisa kaussidesse kas juustutükid või muu meelepärane, kaunista umbrelladega (et nagu viikingite paat oleks), lisa juurde sool ja oledki oma külakostiga valmis peole minema. Ja võid kindel olla, et su isetehtud paadike ei jää kellelgi märkamata!

IMG_6556
in action

DIY takunööripudel // twine bottle vase

On teil ka vahest nii, et peale mõnd sõpradega istumist on palju selliseid pudeleid alles jäänud, mida taaraautomaat vastu ei võta ja prügikasti panna on ka nõme, sest ruumi on vähe? Peale ühe idee nägemist oli mul üldse kahju veinipudeleid ära visata, niisiis hakkasingi neid suveks ette ära kaunistama, et siis laudade peal neid lillevaasidena kasutada. Mõni roosike ikka sisse mahub 🙂

Niisiis, vaja on:

IMG_5784

  • (veini)pudelit
  • suuremas koguses takunööri
  • kuuma liimi püstolit
  • kääre
  • pitsi
  • paela

Esimese asjana on vaja pudel siltidest puhtaks teha. (Ee, valetan! Esimese asjana on vaja liimipüstol sooja panna!) Ja kui vaja, siis kaelus lahti lõigata. Kaelusega soovitan ekstrahoolikas olla, sest nurgad on teravad ja võimalus end vigastada on täitsa reaalne!

Nüüd on vaja kätte  võtta puhas pudel, liimipüstol ja takunöörijupp, mida kerima hakkad.

Ja noh… Nüüd tuleb kerida. Ja veel kerida… Ja vahepeal liimijupp vahele panna ja siis veel noh.. .kerida. Lõpuni välja ikka. Nice and tight.

Ja siis tuleb loogiliselt võttes nöörijupp ära lõigata ja ilusti kinni liimida. Hurraa – kõige suurem töö on tehtud! Nüüd tuleb võtta kaunistusvahendid ja pudelitele nägu ka anda.

Ma lisasin omalt poolt veel väikse something-somethingu, et pudelid vähe teemakohasemad oleks 😉
IMG_5800

Mõnusat nokitsemist!

Pulmaupdate: 194 päeva veel

Lõpuks ometi on jaanuar läbi!

Miks ma selle üle õnnelik olen? Sest nii miljon kulutust sai kaetud ja mul oli vahepeal juba tunne, et raha saab kõik otsa, enne kui uue peale teenida jõuame. Õnneks nüüd on palgapäev juba silmapiiril ja ellujäämisvõimalus suurem. Saame hakkama, veame välja, huh!

Mis meil siis peale viimast uuendust edenenud on…

  • Leidsin torditegija (vist – see selgub homme, kui nad mulle vastavad, aga tundub, et on done deal)
  • Maksime peokoha broneeringutasu ära, niiet sellega on nüüd rahu majas.
  • Otsustasime pulmaauto suhtes ära. Võtsime ühendust ja panime bronni peale. Jeppii!
  • Sain kutsepõhjad valmis. Vautši vau, vein võib vahest supervõimed anda! (Siinkohal tahan tänada ka Marit, kes mul lillemotiivi kätte aitas saada, kui mu võluvõimed maha kulusid ja lootusetus pead tõsma hakkas.)
  • Leidsin isetegija külalisteraamatu ja pulmaalbumi tarbeks.
  • Leidsin hommikumantlid!
  • Otsustasime pulmaametid ja nende medalikujunduse ära.
  • Mul on uus lillevaimustus ning selle juurde ka ilmselt jääme. Preeriakellukesed!

Olen vaikselt peokohta kaunistusi ka nokitsenud, et ei peaks hiljem vaeva nägema hakkama. Mõnus ajaviide – võtab tuure maha. Õnneks meil (loe: mul) ongi praegu tuurid maha tõmmatud ja tegelen kõigega minimaalselt ja just nii palju, kui vaja. Asjad loksuvad paika.

Ja mäletate, mis ma postkontori püsikülastamise kohta ütlesin? Eelmisel nädalal käisin ma täpselt kolm korda Mustika postkontoris ja tundub, et ka järgmine nädal tuleb samamoodi. 🙂

Pulmalainel aga hetkel lõpetan. Meil on kodus nüüd tükkmaad rohkem tegemist KG’ga, kes nüüd veel ühe uue triki ära õppis (võib öelda, et ma ei ole väga õnnelik selle üle)… No vaadake ise:

Head!

DIY jõulutulukesed-lillekesed

Kindlasti on kuskil ka neid majapidamisi, kellel on jõuludeks välja tuua need iidamast-aadamast tulukesed, mille pirnid on nagu küünlaleegid ja jadamisi ühendatud ja kui üks pirn kaotsi peaks minema, lõpetavad ka teised töötamise. Jah, mul on ka. Panin nad täna seinale ilutsema, aga peale mitut aastat pole sõnal ‘ilutsema’ küll enam sama tähendus. Ehk et mu tulukesed nutsid uuenduskuuri järele! Mina nutsin ka, sest olin Pinterestist igasugu ilusaid asju näinud, aga vot asjad, mida mul kohe nüüd ja praegu võtta polnud, olid pinksipallid. Ma oleksin õnnelik olnud, kui ma oleks nendega nokitseda saanud, aga mu enda leiutisel ka midagi viga pole. Ja pealegi, kõik tuunimisvahendid olid mul kodus olemas, ilma poeskäiguta. Here goes:

Vaja läheb ilusat meelepärast paberit ja minul oli selleks õhuke hõbedane paber, mida ülilihtne voltida ja lõigata on. Pluss mul on seda lademetes, niiet ma otsingi siin kohta, kus see ära kasutada. Kääre, millega lõigata ka, loomulikult…

IMG_4880

Kõigepealt alusta sellest, et voldid paberi neljaks. Mina rebisin ribad, aga paksema paberiga tuleks ilmselt ikka lõigata.

IMG_4881

Alusta ribade “täisnurgastamist” – see on sinu tulevane tihtikasutatav töövõte, kui sul on sama palju tulukesi, kui mul. Kui aega ja viitsimist on, tee kogu ruudukeste voltimine ja lõikamine ette ära.IMG_4882 IMG_4883

Nii, nüüd hakkame voltima. Kui oled kunagi lasteaias lumehelbekesi vorpinud, siis see tööpõhimõte on sama. Pooleks, ikka pooleks.IMG_4885

Ja siis poolest pool.

IMG_4886

Aga nii, et üks pool läheb peale, teine alla. See sinka-vonka joon on serv, millest kinni hoiad.

IMG_4888

Nüüd roosiõiekesi (või misiganes-õiekesi) lõikama! Vahet pole, mis kujuga ja ette ei pea ka joonistama, aga kuna ma tegin illustratiivse õpetuse, siis joonistasin peale ka. Alumise otsa soovitan lõigata pigem väiksemalt kui suuremalt, nii püsivad kroonlehed paremini tulukese ümber.IMG_4892

Peale lõikamist teed oma kunstiteose lahti ja vastu peaks vaatama midagi sellist:IMG_4894

(Soovitan neid ka hulgi valmis lõigata, sest ükshaaval tulukeste juurde ronimine võtab kaua aega ja turnimine võtab võhmale ka. Aga kui trenni soovid teha – be my guest! 😉 ) Libista lillekesed rahulikult üle pirni, senikaua kuni jõuad ühenduskohani. Sinna peaks ta hästi istuma jääma.IMG_4897

Korda tegevust umbes kakssada korda ja VOILA! Jõulud toas! 🙂
PS! Ma proovinud ei ole, aga olen kindel, et kui ühele tulukesele kaks (või isegi mitu) lillekest panna, on efekt… lillelisem. Puhvis noh. Kes proovib, see saatku pilti palun!IMG_4899

Olge mõnusad!

Novembri jutunurk: 24

Möödas on järjekordne nädal täis toimetamist – see nädal on kordades kiirem kui eelmised kokku. Eks see väikese mehe esimene sünnipäev ja minu püüdlused tähtede poole selles süüdi ole, aga ma annan endale andeks. Justnimelt selle pärast, et meil (ma loodan, et ma ainult enda eest ei räägi) on selja taga i-me-li-ne nädal täis külastusi imeliste inimeste poolt ning tänaseks pidin ma jällegi tõdema, et mul on elus ikka nii palju oma sõpradega vedanud. Ja mehega ka loomulikult! 🙂

Selle postituse kirjutamine läheb mul eriti konarlikult, sest hoolimata nädalasest kingisajust poisi pihta sain ka mina megasuure kamakaga näkku – alates tänasest olen ma uhiuue rüperaali omanik. Ma ütlengi seda kogu au ja uhkusega muide, te ei kujuta seda endale ette! Miks? Mul on esimest korda elus päris oma, algusest peale ja kilepakendist võetud, täiesti nullist alustatud rüperaal. Nupud on nii toored, et kohati on mul tunne, et pean klahvid läbi klaviatuuri vajutama, et oma joru siia kirja saada.
Paistab, et vahest on põhjusega vingumisest natuke kasu ka… Noh, et saab asjade käiku veidi kiirendada.
Nimelt on mu vana arvuti küll suhteliselt töökorras, aga maru aeglane. Vana ka teine, ma kutsun teda hellitavalt vändaga kräptopiks. Olgu ta mind nii hästi teeninud kui tahes, aga ma toon näite ta aegluse kohta: nimelt see elukas läheb tööle ei rohkem ega vähem kui kümme minutit. Niiet see termin, et “ruttu läpakast midagi tšekkima” minu puhul lihtsalt paika ei pea. Muidugi siis peab, kui mul arvuti eelnevalt sees on olnud…
Ilmselt sellest aeglasest läbisaamisest on veidi tingitud ka mõningane blogivaikus siin – polnud lihtsalt isu seda tigu iga väiksema asja peale välja koukida ja selle asemel ma siis tegingi midagi targemat. Näiteks lugesin raamatut. Ja meisterdasin KG sünnipäevapidudeks manti.

Olles aga jätkuvalt väikse mehe sünnipäeva lainel teengi lihtsalt väikese kokkuvõtte enda jaoks, et siis see uks nüüd ja lõpuks ometi kinni lükata. Kahju ka veidi, aga ei mingeid esimesi sünnipäevi enam nii pea..!

Teisipäevane istumine sugulastega möödus üllatavalt lõbusalt ja rahulikult. Mõningaid pildikesi nägite ilmselt ka eelmise postituse all, nii et neid ma rohkem lisama ei hakka. Laupäevane sünnipäev oli igatepidi fun minu jaoks – kaootiline käest ära jooksev aeg ja palju sebimist-sagimist, aga asi oli seda väärt. Nägin palju vaeva ja meisterdasin enamuse kaunistustest ise ning esimest korda mõtlesime proovida ka photoboothi kontseptsiooni. Mõte oli iseenesest lõbus ja intrigeeriv, kuid nagu selliste asjadega alati on, siis alguses ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama. Ruumi oli vähe, valgust oli vähe, aga selle kõigega tuli hakkama saada. Sai ka.
Oeh, mu süda hakkab kohe õnnest peksma, kui oma sõprade peale mõtlen! Võrratud-võrratud inimesed!

Päevakangelast ei figureeri photoboothi piltidel seetõttu, et ta oli parasjagu ametis oma õhtuse uinakuga. Teise tordi küünlapuhumise ja lõikamisega me ka väga vaeva ei näinud, sest kell oli juba hiljavõitu ja me ei jõudnud enam oodata, millal KG ärkab. Niisiis lõikasimegi tordi pooleks (või natuke rohkem kui pooleks), jättes ühe puutumata nurga koos küünlaga alles, mida hiljem siis traditsioonidekohaselt lõigata. Küünlapuhumisel oli abiks tädi Gerli. 🙂

IMG_4831

Igatahes oli väga kordaläinud sünnipäev(ad). Loodan, et aastate pärast pilte vaadates tuleb ka veel soe tunne südamesse ning minu suurimaks sooviks oleks, et me praegused (ja väga Krisi-lähedased) sõbrad oleksid ka siis veel sama ehedatena olemas!
Sellega lõpetan sünnipäevaheietamise.


Tööotsingud sujuvad ning tänaseks on enam kui kindel, et alates maikuust ma ripakile jääda ei tohiks. See, kas ma selle töö nüüd ja kohe saan, on suure küsimärgi all, sest enamike lepingute sõlmimiseks on mul vaja lapsehoolduspuhkuselt ära tulla ning seda pole mul lihtsalt mõtet enne maid teha.

Kuna kuu lõpp juba paistab, siis sellega hakkab jälle kiire aeg. Jõulud on ukse ees. Jõuluvaheaeg ka. See tähendab, et vaja on korraldada veel viimased suured võistlused enne aasta lõppu ja tegeleda jõulukino organiseerimisega. Mul hakkavad käed värisema, kui mõtlen selle peale, et saan juba varsti-varsti Hobbitit vaatama minna! Üldse on jõuluüritusi ka palju tulemas: judokooli jõulukino, Keio suguvõsapoolne traditsionaalne jõululaud Keilas, meie enda traditsionaalne jõuluõhtu sõprade juures, Keio sünnipäev, aastavahetus ja kogu muu värk. Huhh. Järgmine postitus tuleb kohe kindlasti jõuluteemaline, ma olen selles rohkem kui veendunud.

Porgandi-toorjuustukook

IMG_0554

Vaja läheb:

  • koogivormi (lahtikäivat või silikoonist – vahet pole, hakkama saab mõlemaga)

Taigen:

  • 2-3 muna
  • 2 dl/170 g suhkrut
  • 1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
  • 100 g sulatatud võid
  • 3 dl/150 g riivitud porknaid
  • 2 dl/120 g nisujahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 1/2 – 1 tl kaneeli

Klopi munad ja suhkur vahtu. Lisa riivitud porknad, sulatatud või ja omavahel segatud kuivained (jahu-kaneel-küsetuspulber-vanillisuhkur).
Määri koogivorm võiga ja puista üle jahuga või vooderda küpsetuspaberiga. Mina olen kasutanud mõlemat koogivormi; lahtikäivale panen põhja küpsetuspaberi.
Küpseta 20-30 minutit 200℃ juures.
Kontrollida saad näiteks hambaorgiga – kui see enam taignaseks ei jää, on kook valmis. Jahuta ja libista näiteks suurele taldrikule või koogialusele.

Glasuur:

  • 100 g (maitsestamata) toorjuustu
  • 50 g pehmet võid
  • 100 g tuhksuhkrut
  • 1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti

Määri jahtunud koogile! Ja head isu!


 

* Minu koogil on nüüd mitu erinevust: riivitud porknatele on taignas veel lisaks natuke banaani ja õuna. Glasuurile soovitan lisada kas sidruni- või laimimahla natuke, et selline kergelt hapukas maitse juurde tuleks. Suurepärane kontrast 🙂
Kuna tegin kooki (suhteliselt) öösel, oli see veel soe ja glasuur sulas pigem koogi sisse, kui jäi ilusti selle peale. Aga pole hullu, maitset see halvemaks ei muutnud. Kaunistuseks dr. Oetker’i šokolaadisüdamed.

 

Seni minu üks vaieldamatuid lemmareid!

Kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee ikka ise!

Ei saa öelda, et olin üllatunud, kui kell neli aknast välja vaadates lund nägin. Ma arvasin kohe, et mu kolleeg (kes praegu Tais peesitab), sõnus meie ilusa kevadise Eesti ilma ära ja tänu sellele laiutabki väljas maas nüüd mingi lumevaiba moodi asi. Mul on sellest kahju, sest tahtsin ikka kuiva jalaga igale poole saada – otsisin oma kevadised käimad ka juba välja ja puha.
Aga ei ole see üldse mitte asi, millest kirjutada tahtsin. Tahtsin hoopis järgmise päeva oma rõõmu-väljakutsest ette võtta. Tänase teema saab tänase pildiga kombineerida ka, ma olen õnnelik 🙂

Suure sagimise ja remondi käigus ununes mul nii mõnigi kord lilli kasta (paha perenaine, ma tean!) ning nii kukkuski mu aaloelt üks leht/oks/okas Krisi beebiraamatu peale. Aaloe lehed on pungil veest ja nii ma ühel ilusal päeval avastasingi, et Krisi raamatu peal on plekid ja lehed on veekahjustuse saanud. Olin natuke kurb, aga natuke rõõmus ka. Mulle ei meeldinudki see raamat nii palju enam – ruumi kipub väheks jääma ja ma tahaks juurde kirjutada nii-nii palju asju.
Järgmised paar tundi veetsin netis surfates – ideaalse beebiraamatu otsingul. Kuid see raamat, mida nillisin (Anne Geddes’i raamat), selle tiraaž on läbi müüdud ja käsitööraamatuid ei tee keegi enam nii väga. Pluss ma ilmselt ei oskaks kõike välja ka valida, mida ma seal raamatus kõike näha tahaksin ja niisiis peaksin iga väikese aja tagant täpsustama, mida kõike juurde tuleks panna ja maha võtta; arvan, et sellega teeksin keeruliseks nii enda kui ka tellimuse täitja elu.
Mõtlesin ja mõtlesin ja välja ma mõtlesin, et prooviks hoopis ise midagi kokku käkkida ning meeltes hakkaski kihvatama (tv6 joonistatud õudukate reklaamsõna) väike projekt: mu emal on uus fancy printer, mida kasutada saaks ja nii jääbki mulle vaevaks kokku panna kõik see info, mida kunagi kaante vahel näha tahan ja Krisile jätta saan.
Arvasin, et MS Wordi kasutamine on imelihtne. Oh, how wrong I was! Esimesed neli lehekülge läksid mul väga-väga vaevaliselt, aga kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.
Mängimisruumi on ja osavamaks muutun ka iga tunniga. Praeguseks on mul tehtud juba 11 lehekülge. Tasa ja targu, tasa ja targu…
Ühesõnaga, kui mul kõik leheküljed valmis on, prindin ma need kõvema paberi peale ja korjan kokku väikesesse kausta. Iga kell saab sinna juurde printida infot ja pilte ja mida veel. Kokku lasen raamatu köita siis, kui kõik 100% valmis on.

Niisiis, trummipõrina saatel esitlen teile väikest eelvaadet:

eelvaade2

 

Iga leheküljega suureneb mu huvi selle nokitsemise vastu ning siiralt loodan, et mu poeg sellest ühel päeval rõõmu tunneb. Ema higi ja vaevaga ikkagi tehtud!

Raske on olla laisk perfektsionist…