Kaitstud: Pihuks ja põrmuks

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀

Märtsi jutunurk: 30

Mu kõige suurem hirm sai teoks… Ehk Keio jäi haigeks. Tänan, härra Murphy! Teie lahkus on lihtsalt piiritu!

Ma tunnen end kui tühjaks pigistatud sidrun. Väsin iga päevaga üha enam ja üha kiiremini. Püüan positiivne olla, aga ootusärevus ja haiged mu ümber teevad selle ütlemata raskeks. Kardan tulevikku, sest hetkel pole midagi kindlat – aeg läheb aina edasi ja selgus ei taha kuidagi tulla. Pühapäeval lõppes tööle kandideerimise konkurss ja sel nädalal peaks siis teada saama, mis tuleb. Saab see, mis saama peab!

Kuigi mul on sellest laatsaretist pehmelt öeldes siiber, siis üritan ikka sisse-välja hingata ja head nägu teha. Tuleks kevad ka veel tagasi, oleks pro!
Õnneks on väiksel mehel nüüd piisavalt hea olla, et saame homme isegi trenni minna. Sotsialiseeruma. Päris inimestega kohe.

Igatahes sain ma mõned päevad tagasi ühe viisaka musta kleidi võrra rikkamaks. Kuna mul professionaalset fotograafi kodunt võtta pole, siis peate paraku leppima sellise meistriteosega:

11095029_10206275337948345_1722404717_n

little black dress // ROMWE

Kleit ise on okidoki, mõnusast materjalist ja selline läbipaistev, aga a) seal all tuleb kanda kindlasti musta pesu ja b) antistaatik tuleks kotti panna. Kui ma kleidi seljast võtsin, nägin välja nagu Siil Sonic.

Tänu Ilmataadi suutmatusele meie õuele kevad tuua ja jätta peame ilmselt oma nädalavahetuse plaanid ka ringi tegema, sest lume ja lörtsiga ei ole meil maal mitte kui midagi teha. 😦
Mul on sellest siiralt kahju, sest ma pole sada aastat maale jõudnud, veidi värskemat õhku hinganud ja onuga juttu rääkinud.

Igatahes – back to life ja homme on juba parem!

Varesele valu, harakale haigus, mustalinnule muu tõbi…

Kevad on ilus ja tore aeg, miinus need salakavalad ilmad ja ligitikkuvad haigused. Inimesed ei oska end ju päikesemöllus riidesse panna ja nii ongi külmetus kerge tulema…
Saaks ma seda öelda ka oma väikse mehe kohta, aga ei. Tema korjas oma hädad kuskilt mujalt ning siin me siis olemegi. Kaks ja pool päeva ametlikult kodused. 😦

Väikest meest kimbutavad väga halb ja haukuv köha ning eile õhtul tuli platsi ka sõber nohu. Niiet nöha ja kohu möllavad täies hoos.
Haigusest hoolimata imestame Keioga igapäevaselt, kui vapper laps meil on. Kuna tänane trenn vahele jäi, tuli vanaema peale trenni uudistama, kuidas laps-lapsel läheb (inside joke) ja tõi endaga kaasa palju vitamiine, mida väiksele mehele sisse sööta. Söögiisuga on nii nagu on, aga puuviljadele ei öelda kunagi ei, niiet olen kindel, et need lähevad asja ette.

IMG_6274Selles valguses – veidi mõrkjat piparmünditeed sidruni, mee ja ingveriga juua? Pole probleemi! Nägu on veidi hapu, aga vaprake võtab kolm lonksu, sest emme ütles, et see teeb paremaks.
Kell kaks öösel ninapuhastust teha ja köharohtu võtta? Pole samuti probleemi – hommikul laseb vaprake mul isegi kella üheksani magada. Kas ma ütlesin, et Kris oskab nuusata?
Ainuke jama kogu selle nohumajandusega on see, et tuleb suu kaudu hingata ja huuled muutuvad nii kuivaks. Loodan, et kookosõli teeb kõik paremaks.
Meil, täiskasvanutel on muidugi hea – tunned, et mingi pisik hakkab külge tulema? Jood rohkem teed ja kui väga hulluks läheb, lähed vut-vut apteeki ja ostad oma doosi Coldrexi-TheraFlu’d-Fervexit. Väikeste inimestega nii ei saa..

Kui keegi oskab veel midagi soovitada, peale sibulaviilude talla all, küüslauguküünte voodis, Hustagil balsami, meresoolavee, soojakoti, siis kõik soovitused on teretulnud.
Seni aga oleme tubased edasi, ravime ja ootame paremaid päevi, et saaks taas õue päikest nautima minna.
Ema on mõnel päeval tõesti raske olla. 😦 Eriti nendel päevadel, kui sa näed, et lapsel on paha ja sa ei saa mitte kui midagi teha. Mu süda plahvatab iga kord, kui poiss köhib. Võtaks endale, kui saaks!

Peale oma vapruse ja oskuse halvas olukorras head nägu teha on Kris viimase nädalaga taaskord nii palju arenenud. Lõpuks ometi hakkavad tulema sõnad nagu “emme”, “mamma”, “aitäh” ja “tadaa” (koos lehvitamisžestiga). Võib-olla pole teie jaoks palju, aga minu jaoks piisavalt palju! Olen uhke ema.

IMG_6261

Sellised nad on – mu kaks Tšingats Kukki. Vaprad sellid. Kaks päikest mu igas päevas.
Teie aga olge terved!

Novembri jutunurk 3: Elu koputab õlale

Sain ükspäev konkreetse reality checki osaliseks. Noh, kalendrit vaadates ja igasugu dokumente ja seadusandlust sirvides hakkas mu silme ees terendama kohutav tõsiasi – kaua mul seda pidu ja pillerkaart (kui kodus lapse kasvatamist nii saab nimetada) ikka veel on ja et ma peaksin varsti tööd otsima hakkama.

image

Ühtäkki tundsin ma end sama täbarasti kui keska lõpus. Kuhu? Mis edasi? Mida ma oma eluga peale hakkan?
Noh, üks asi on kindel – oma sugulase moodi Coffee In’is rabeleda ma ei soovi. Seoks end ikka miski sellise tööga, kus saab halle ajurakke kasutada ja areneda ja täiendkoolitusel osaleda ja noh.. Osa evolutsioonist olla. Karjääri teha. Viie aasta pärast miski muu olla, kui klienditeenindaja või ettekandja või barista* või kesiganes.
Ja lisaks sellele, et ma iseennast täbarasti tundma hakkasin, hakkas mul kahju ka minu väikesest pojast. Ma ei taha teda kohe sõimerühma panna, isegi kui tal koht oleks… Miski on selles nii hirmutav ja uus, et see tekitab minus trotsi. Ma tean, et ma ei saa teda elu lõpuni enda lähedal hoida, aga vot sõimerühmast saan küll ja seda ma ilmselt ka teen. Jälgin ja vaatan ta arengut, enne kui otsuse teen. Kindel on aga see, et lasteaeda läheb ta siis, kui ta selleks ka reaalselt valmis on. Ei ole vaja väikeseid inimesi stressata ja kurjaks ajada, meil on siin maailmas niigi palju õudusi ja koledusi, millega tulevikus hakkama tuleb saada.
Aga nagu kõikide asjadega siin elus, siis ei saa ka tulevikku täiel määral ära planeerida. Alati on mängus muutujad, millega tuleks arvestada. Nii ma siin võingi rääkida, et teen seda ja toda, aga kes teab – võib-olla ongi KG poole aasta pärast juba sõimerühmas ja mina täiskohaga tööl ja elu on hoopis teisiti, kui ma siin praegu unistada julgen.

Igal juhul olen mina nüüd CV-koostamises meister ja istun siin, näpud ristis ja ootan vastuseid. Kellelegi mind ju ikka vaja läheb? Eks?

Oh jah. Igaljuhul naasen hetkel oma 24/7 mombie-oleku juurde tagasi ja naudin seda “ilusat” halli ja masendavat sügist, mis akna taga valitseb. Ja plaanin maailma vallutamist. Ja KG esimest sünnipäeva. Ja ühte tag’i teha. Seni aga olge mõnusad!


* Selle postituse kirjutamise käigus ei tehtud ühelegi klienditeenindajale, ettekandjale või baristale viga. Solvumine on iseasi, aga ma loodan, et te andestate mulle mu otsekohesuse. 🙂

Septembri jutunurk: 22

Mõtlen ridu, mida siia kirjutada.
Istun ja vaatan kaugele aknast välja – hetkel siblab üks väike oravapoiss mööda majaseina üles ja trikitab kellegi rõduääre peal, ilmselt otsib midagi söödavat. Ilm on hall ja mul on meel natuke kurvavõitu, sest suvi saab homme ametlikult läbi. Lubas vihma ja tundub, et sellest taevast tuleb ka.

Selja taga on üks täiesti unetu öö. Ühelt poolt tänu mulle, teisalt tänu Kris-mehele. Hetkel jätkan võitlust oma kopsupõletikuga, mis tuletab mulle meelde, et täna ongi see päev, kus mu perearst peaks puhkuselt tagasi olema ning ma peaks talle ühe kõne tegema. Uurima, kuidas röntgen oli ja oma muredes selguse saamiseks ilmselt uue konsultatsiooniaja panema. Esimese poole oma unetust ööst võlgnen oma nõmedale köhale, mille tõttu tegin kell kaks öösel teed. Sellist nalja pole ammu juhtunud.
Nagu öeldud, kuulub teine pool ööst Krisile. Ilmselt on asi hammastes, sest tal ei ole enam pikka aega ööunega probleeme olnud – eile oli vähkremist väga palju ja igatunnine äratus garanteeritud. Needless to say, sain ma sõba silmale just selsamal hetkel, kui väikemees jälle ärkas. Lõpuks loobusin ja proovisin ta kaissu võtta ning kuidagi me suikusime seal une ja ärkveloleku vahepeal, kutt rahmeldamas ja mina läbi une teda rahulikuks “sundides”. Lõpuks loobus ka tema võitlemast ning kell pool viis sain ka mina magama jääda.

Hommikul oli mu rõõmus ja rõõsa, magamata laps üleval kell seitse. Vot nii.

IMG_3341


Ma pole paar päeva jälle arvutit kätte võtnud. Tean, et lubasin ühele lugejale proovida ja kokku panna ühe heietuspostituse, aga iga kord, kui seda teha proovin, on mu ekraan täis väikest Emilyt ja lõike sellest õudusest, mida vaene väike inimene läbi peab elama. Mu süda valutab iga kord, kui sellele mõtlen ja noh, Merje postitus sellele kõigele just kaasa ka ei aidanud. Need on sellised hetked, kus ma lihtsalt mõtlen, millises vastikus, haiges maailmas me elame…

Aga kui veidi positiivsemal toonil jätkata, siis on mul siiralt hea meel, et keegi oma auhinna üle rõõmu tunneb. Nimelt eile potsatas mulle telefoni ühe väikese pinina saatel pildike armsast Prantsuse maniküürist. Pildi röövisin Mammu Geelküünte lehelt, sest ma ei viitsi mässama hakata selle tahan-telefonist-pilti-arvutisse-saada jamaga. Eva uued nunnud on siis sellised:

Päris viisakad mumeelest. Palju õnne sulle veelkord!

Igatahes. Nüüd lähen ja liigun tagasi oma väiksesse kindlusemoodi pesasse, mis on mu voodi ja närin läbi veel ühe “Hunger Games’i” raamatu. Selle nädalaga olen läbi lugenud kaks ja veerand raamatut; 1003 lehekülge. Kahe päevaga olen läbi kulutanud ühe kuubiku Zewa salvrätte. Ära joonud kaks pakki aniisiga köhateed ja otsa peale teinud pooleteisele Bromhexine’i pakile. Mis “Hunger Games’i” puutub, siis see on mul hetke vaimustus, mille päästikuks oli uue filmi treiler ja K hea tahe mulle raamat osta. Nüüd ma ei saagi enne pidama, kui raamatud läbi on ja mis mul siis muud ikka üle jääb, kui filmi ootama jääda.

Teie aga olge terved!

Septembri jutunurk: 9

Järjekordne septembri algus ja ma ei pea kooli minema… Veider, te küsite? On küll veider. Eks see koolipingi hõõrumise harjumus on nii sisse juurutatud, et see septembri-alguse rahutus kestab mul veel mõnda aega.

Eelmise nädalavahetuse olime lubanud sünnipäevalisele, kuid nagu alati, teevad asjad omad käigud. Reedel saime pidulistega ilusti kokku, käisime koos poeski, kui tundsin imelikke külmavärinaid. Selliseid, millele ise kaasa väriseda ei saa. Kahtlustasin, et mul on palavik üleval ja igaks juhuks võttis Keio apteegist läbi käies mulle ühe Fervexi-karbi kaasa. See kulus marjaks ära, sest õhtuks oli mul juba palavik üleval. Seda ka järgmisel hommikul!
Sama targalt, kui sünnipäevale sõitsime, sõitsime ka tagasi. Eelmisel õhtul sain aidatud sünnipäevalapsel singirulle ja täidetud mune teha aga hommikul ma isegi ei saanud talle ilusti ‘tsau’ öelda, sest viimane oli oma öistest seiklustest veel nii koomas, et ei jaganud ei ööd ega mütsi… Muidugi oli kahju, et me sünnipäevapidustustest osa ei saanud, aga sellegipoolest on mul hea meel, et kõik hästi läks ja et põhisüüdlane ise rahule jäi 🙂

Laupäeval magasin vahelduva eduga kella kolmeni. Pühapäeval oli endiselt paha olla ja mitte kuskilt ei paistnud mitte kui midagi paremaks minevat. No ei ole normaalne, mõtlesin, ja esmaspäeval helistasingi perearstile, kes mind lahkelt kohe ja ruttu vastu võtta lubas. Küsimuse peale, kaua ja kui kõrge mul palavik on olnud vastasin, et täna on neljas päev ja 38, tuli mulle läbi telefoni “Ossa pagan!”. Poole tunni pärast istusin ta kabineti ukse taga ning juba mul oligi tunne, et mille kuradi pärast ma need riided üldse selga panin ja miks ma vahetusriideid kaasa ei võtnud. Kas ma jõudsin mainida, et mul hakkavad varsti särgid otsa saama?
Arst kuulas huviga mu kaebused ära ja saatis mu kopsuröntgenisse, hiljem soovis ka vereanalüüsi (minu suurimaks hirmuks loomulikult, ma vihkan vere andmist).
Noh, ütleme nii, et tund aega ja seiklused verevõtukabinetis hiljem olin ma juba kodus, apteegis käidud ja juba sooja teki all värisemas. Selgus karm tõde, et esimest korda elus on ka mind tabanud kopsupõletik. Vot kus lops.

Kust ma selle sain? Who knows.
Kas ma olen külma saanud? Heck no.

image

Kui kellelgi on mingeid tervisenippe peale sibularõngaste talla all või viinasokkide või sidruni-ingveri-mee või mee ja sooja piima või küüslaugu või sooja auru VÕI mingeid imepreparaate peale paratsetamooli, Bromhexini, Gelomyrtol Forte, köhateede jms, siis laske aga tulla! Tahaks ruttu terveks saada, sest ma olin juba ära unustanud, kui kuradi masendav on haige olla. Eriti, kui sul on pea 10-kuune igiliikur kodus ja sa lihtsalt ei jõua talle igale poole järgi.

Aa, ja selles suhtes ei pidanud mu konditsioon väga nakkav olema, et kui keegi tahab külla tulla ja KGga näiteks mängida – be my guests! Mulle kuluks ka selts ära. Ja pai tahaks ka.

image