16 nädalat, 16 päeva

Mõtlesin, et kogu selle jama nädala jooksul võiks pajatada midagi ka pulmateemadest ja koguda positiivset energiat. Mõelda ja väriseda vahelduseks millegi muu pärast, kui töö.

IMG_6661

Eile oli kullassepp sõnumi saatnud, et meie sõrmused on nüüd sealmaal, et me võiksime neid mõni päev proovima minna. Mul kripeldas sisimas juba ammu, et huvitav, kaugel asjad on, aga näedsa – mõtle vaid ja asjad hakkavad juhtuma!
Jõudsime kohale ning kõik olid täpselt nii rõõmsameelsed ja heatujulised kui ma mäletasin. Kohe tuli hea tunne sisse. Ütlesin, et tulime oma nunnusid proovima ja laua peale pandigi kaks rõngast. Minu oma nii pisi-pisi, aga äratuntavalt meie! Tõsi, hetkel pole küll veel mustrit ega midagi ning servi on vaja veel ümaramaks teha, et nad näppu ei sooniks, aga muidu oli kõik super. Tunne oli nii hea, kui sõrmuse näppu panin. Keio sõrmus oli talle kui valatud, aga mina palusin enda oma igaks juhuks natuke suuremaks teha. Et äkki on suvel näpud rohkem paistes ja kes teab, äkki võtan kunagi juurde.

sõrmusteproov

Pandi kirja ilusti meie nimed ja kuupäev, et teaks, mida sõrmuste sisse graveerida. Ühtlasi öeldi meile, et ilmselt järgmise nädala jooksul tehakse meie kullakangid täitsa valmis – toksitakse muster peale ja graveeritakse info sisse. Kas ma juba ütlesin, et MA EI SUUDA OODATA?!
Aga lõpptulemust ma teile ikka enne päris õiget päeva ei näita 😉

Ühtlasi pidasin kirjavahetust ka meie torditegijaga ning leppisime kokku aja, mil proovitorti mekkida. Kahjuks päris emadepäevaks ei saanud, aga vähemalt saab ühel ilusal esmaspäevalgi suu seks teha.
Pulmaviina sildid on joonistamisel ja ka see on kindel, et meil tuleb lauale meie oma viin.
Rääkisime ka Keio vanaemaga, kelle juurde ööseks lähme (ta elab Õnnepalee vastas) enne oma avalduste sisseviimist niiet ka tema on nüüd kõigest väga teadlik. Ootan väga seda päeva, hinges väike värin, sest ikka muretsed ju, kas saad oma soovitud aja või mitte. Äkki on kellelgi tutvused mängus ja just need paarid on meie ilusad kella kolmesed-neljased ajad ära napsanud?! (Jah, selliseid juhtumeid ON olnud, aga infoallikatest ma ei räägi.)
Oleks ka see kõik kindel, siis saaks juba kutsed lõplikult ära teha. Mul on sellest ootamisest kergelt öeldes kõrini, sest ma tean, et kui ma senimaani olen kutsete sisu suutnud kolm korda ümber teha, suudan ma seda ilmselt kolm korda veel. Oleks asi kindel, teeks ruttu vut-vut ära ja nii jääkski.

Nagu näha, siis lõpetan selle postituse tunduvalt positiivsemal noodil kui eelmise. Ilm on ka meelepärane – nagu naer läbi pisarate. Aga vaadake pluusi ka:

long sleeve print blouse // Romwe

Ilusat nädalavahetust!

Advertisements

+1 or not to +1?

Tuba on täis roose? Rooside keskel on karbike sõrmusega? Su kallim on lõpuks põlvele laskunud ja tähtsa küsimuse küsinud? Hakkame pidu pidama siis!
Kõik pulmade korraldajad on üks kord kimpus külalistenimekirjaga. Keda siis kutsuda? Kas tõesti peaks kõik vanaemad, onud-tädid, lapsepõlvesõbrad, lellepojad ja muud loomad kutsuma?

Kõigepealt soovitan kõik need nimed kirja panna ja võrrelda seda oma eelarvega. Siis soovitan sügavalt sisse hingata, nimekirja vaadata ja mõtlema hakata, millal konkreetse inimesega viimati suheldi – kas tegemist on kellegagi, kellega saad kokku vaid suguvõsa kokkutulekutel korra viie aasta tagant; kas see on keegi, kes tunneb huvi su elu vastu ja on näiteks kursis selle väikese faktiga, et sul on laps ja et see laps on juba 1,5-aastane? Mõtle selle peale, sest kõik need inimesed nimekirjas tahavad süüa ja juua ja pidu panna.
Kui sa esialgse kriipsutamisega hakkama oled saanud, siis soovin ma sulle õnne! Sa oled teinud suure sammu edasi.

Kindlasti põrkad sa kokku perekonna ja suguvõsa arvamustega, mõningatel seikadel hakkab nalja saama siis, kui kutseid laiali jagate. Võib juhtuda, et ammu unustatud sõbrad hakkavad päevavalgele tulema ja erakordselt suurt huvi teie elus toimuva vastu tundma (sest ta on kuskilt kuulnud, et KEEGI peab mingi aeg pulmi). Raske on öelda ei, aga soovitan iseendaks jääda. Mida vähem kahetsusi te oma päevaks korjate, seda parem. Pealegi ei tohiks keegi kahetsustega elada – proovige oma päevast ikka maksimum võtta!
Ka meie perekonnad olid alguses väga üllatunud, kui me isekeskis palju sugulasi kutsumata otsustasime jätta. Mõned selgituskorrad hiljem oli kogu teema juba unustatud. Kui te olete omavahel otsustanud, et saagu nii, siis saagu ka. Seletage ilusti lahti, miks te otsustasite just nii talitada ja inimesed mõistavad.

16996737431_cb64199d6c_o

Järgmiseks… +1? Omavahel kaua olnud paaridega ei tohiks probleeme tekkida. Aga mida teha üksikute huntidega? Kui on üksi, siis tulgu üksi. Meie oleme nüüd viimasel ajal külla tulnud “üksikutele huntidele” ilusti seletanud, et meie pulm on meie päev ja meie intiimne sündmus, mida sooviksime jagada oma kõige kallimate sõprade ja perekondadega. Ja tšikk, kellega sa kaks nädalat tagasi Nimetas tuttavaks said ei ole minu jaoks keegi.

Mu üks tuttav rääkis mõni aeg tagasi ühest seigast jõulupeol, mis oli ka +1dega üritus. Üks hunt oli endale kaasaks võtnud veidi lihtsamate elukommetega neiu, kellega ta kolm nädalat tagasi tutvunud oli. Mis te ise arvate, mis sai? Sai see, et terve õhtu oli hundil tegemist oma +1 taltsutamisega, sest viimane kippus lõdva püksikummiga olema ja nautis täiel rinnal kõikide teiste vallaliste meeste tähelepanu. 

Mõelge läbi ja kui kannatab, küsige üle, kui suur katsumus oleks sellele hundile ilma kaaslaseta peole tulla. Kas tal on tuttavaid? Kas ta sotsialiseeruks teistega? Samuti soovitan üle mõelda ka kõik potentsiaalsed kräukorraldajad ja mismoodi neid ohjes hoida. See veel puuduks, et pruut oma pulmapäeval kellegi lõunasööki kuskil koridoris koristama peaks…
Tõsi, inimesed võivad selle peale solvuda, aga nii see on. Pulmapäeval on pidu siiski paari nägu ja tuleb arvestada mõndade… piirangutega. Kõikidele ei saagi meeldida.

tumblr_n32422Nc181rov4mbo1_500

Sama asi on minumeelest lastega. Sul võivad olla maailma kõige armsamad ja sõnakuulelikumad lapsed (või little demons spawn from Hell itself, vahet väga pole) aga pidu ja alkohol ja võib-olla mõnevõrra ohtlik ümbruskond (nt mõni jõgi või tiik või lähedalolev suur autotee) ning eelkõige täiskasvanutele suunatud tegevused… Kas sa tõesti tahaksid oma lapse kaasa võtta? Kui vastasid jah, siis mõtle veel nüüd natuke edasi – mida hakkab su laps siis tegema, kui tal on igav? (Igav sellepärast, et peol pole ühtegi sellist inimest, kes konkreetselt lastega tegeleks.) Lollusi hakkab tegema. Ja kui sinu laps ei ole see, kes lollitama hakkab, saab selleks keegi teine ja sinu laps on lihtsalt… laps ja hakkab kõike järgi tegema 🙂

pilt // ISPWP

Isegi kui meil oleks keegi lapsehoidja pulma võetud, siis mõtle sellele – kui sina väiksena haiget saaks, kas sa jookseks suvalise “lapsehoidja” juurde, kellega sa samal päeval tutvusid, või jookseksid tuhatnelja laua ääres istuva emme-issi juurde? Ma arvan, et ma ei pea sellele vastust andma.
Meie aspektist vaadatuna võiksid lapsed sel päeval oma vanaemade ja/või hoidjatega mõnusasti kodus aega veeta, et meie ei peaks enamustele oma sõpradele kella üheksa-kümne ajal “Tsau!” ütlema, sest üks perekonnaliige peab last tuttu panema minema.
Pealegi, pulmakutsed saadetakse keskmiselt kolm kuud enne pulmapäeva välja. Ma arvan, et see on piisav aeg tegemaks ettevalmistusi ja piisav aeg omale lapsehoidja leidmiseks. Ka meie otsiks oma lapsele hoidja, aga meil on paraku nii juhtunud, et kõik potentsiaalsed hoidjad on pulma tulemas!
Jah, meie laps tuleb peole. Aga läheb ööseks koos vana-vanaemaga koju magama.

Ühesõnaga, teen teile ilusti ettepaneku üheks päevaks oma au ja uhkus alla neelata ja austada neid, kellele see päev pühendatakse. Lastega või ilma, +1ga või ilma. Nautigem pidu ja tõstkem klaas pruutpaari auks!

Lõpetan.

Pulmalüngad

Mul on väikestviisi identiteedikriis taaskord.

Ühel päeval on mul tunne, et kogu maailm on mu ees valla ja minu teha on ainult võimalusi kasutada (mis, tegelikult ongi nii) ja teisel päeval on mul tunne, et ma ei taha mitte kui kedagi näha, midagi teha ja elada siin nelja seina vahel senikaua, kuni nahk halliks läheb.
Ütlen lihtsas ja selges eesti keeles, et mõnel päeval mul lihtsalt s**t keeb, sest terve internet on lambaid ja padulolle täis – eriti veel, mis puudutab meie pulmade teemat.
Tembeldada kellegi pulm pummelungiks või “külarahva pulmaks” vaid selle pärast, et me ei tee oma pidu kuskil mõisas või villas on ka… mage. Ja milles mu pulmaisa süüdi on?
Ma olen eestlane. Mu  tulevane mees on eestlane. Me kõik oleme eestlased! Mu vennad on pidanud üsnagi traditsioonilisi Eesti pulmi (üks tegi seda väga edukalt Soomes, muide) ja ka meie tahame mõndade “uuendustega” Eesti traditsioonilist pulma- mis selles halba on? Miks me peaks pulmarahva ripakile jätma ja lootma selle peale, et iga üks nendest ise endale meelelahutust leiaks? Ja panustaks selle peale, et rahvas end omavahel ise tuttavaks teeks? I don’t think so.
Õnneks sain ask.fm’is ka ühe kaitsekõne (vähemalt ma arvan, et ma võin seda kui kaitsekõne võtta) osaliseks ja ma olen sellega täiesti nõus – tulgu me pulm või külasimman, aga mitte ühelgi inimesel siin maamunal ei ole mitte mingisugust õigust kritiseerida ja sildistada mind, meid ja meie otsuseid ja seda eriti veel nii intiimse sündmuse puhul nagu on pulmad. Punkt.

Peale selliseid läbielamisi (loe: läbilugemisi) kaob igasugune tahtmine teiega oma rõõme ja muresid jagada, aga mida rohkem ma sellele mõtlen ja kellegagi arutlen, seda enam saab mulle selgeks, et mu lugejaskond ei koosne ainult lammastest ja padulollidest, vaid nende hulgas on ka inimesed, keda ma pean oma sõpradeks ja headeks vestluskaaslasteks ning inimesed, kes reaalselt võivad pulmakorraldusest kui sellisest aimu ka saada pelgalt minu kirjapandud ridu lugedes.

Vahemärkusena kohe toon näite: Miks me Õnnepalees registreerimise teeme? Sest peokohas registreerides tuleks meil juurde maksta 300€. (Õnnepalees koha peal registreerimine on ümmarguselt 100€, Tallinnast väljas, Harjumaa piires 400€.)

Niisiis. Vähe rõõmsamal noodil jätkates:
✔Meie teekond on edenenud nii palju, et kohtumas on käidud ka kullassepaga, kes meile sõrmused teeb. Oleme lootusrikkad ja ei suuda lõpptulemust ära oodata! (Emotsioonidest muljetasin teises blogis).
✔Mis torti ja torditegijasse puutub, siis olen kimbatuses – no mitte mingil moel ei saa ma inimest oma kirjadele vastama! Ma saan aru, et meil on veel paras kopsakas aega augustini, aga ma tahaks oma suurde tarka raamatusse linnukese teha, et kas ma ikka saan selle inimesega arvestada, või pean otsinguid jätkama…
✔Kleit on ka nüüd kohe päris minu enda oma (ennem oli ka, nüüd on lihtsalt tunne ehtsam) ja ripub mu ema juures puu peal, kus ma saan teda iga kell vaatamas ja proovimas ja silitamas käia. 🙂
✔Loor on ka check. Nüüd aga proovisoengutesse!
✔Keiol on puudu veel vest – aga no worries. Mul on aimu, kust seda saab!

11007539_10206042992139845_58493480_n

 

 

Tibusammud meie päeva poole on sel kuul olnud märkimisväärsed. Päev korraga, ikka päev korraga 🙂

DIY takunööripudel // twine bottle vase

On teil ka vahest nii, et peale mõnd sõpradega istumist on palju selliseid pudeleid alles jäänud, mida taaraautomaat vastu ei võta ja prügikasti panna on ka nõme, sest ruumi on vähe? Peale ühe idee nägemist oli mul üldse kahju veinipudeleid ära visata, niisiis hakkasingi neid suveks ette ära kaunistama, et siis laudade peal neid lillevaasidena kasutada. Mõni roosike ikka sisse mahub 🙂

Niisiis, vaja on:

IMG_5784

  • (veini)pudelit
  • suuremas koguses takunööri
  • kuuma liimi püstolit
  • kääre
  • pitsi
  • paela

Esimese asjana on vaja pudel siltidest puhtaks teha. (Ee, valetan! Esimese asjana on vaja liimipüstol sooja panna!) Ja kui vaja, siis kaelus lahti lõigata. Kaelusega soovitan ekstrahoolikas olla, sest nurgad on teravad ja võimalus end vigastada on täitsa reaalne!

Nüüd on vaja kätte  võtta puhas pudel, liimipüstol ja takunöörijupp, mida kerima hakkad.

Ja noh… Nüüd tuleb kerida. Ja veel kerida… Ja vahepeal liimijupp vahele panna ja siis veel noh.. .kerida. Lõpuni välja ikka. Nice and tight.

Ja siis tuleb loogiliselt võttes nöörijupp ära lõigata ja ilusti kinni liimida. Hurraa – kõige suurem töö on tehtud! Nüüd tuleb võtta kaunistusvahendid ja pudelitele nägu ka anda.

Ma lisasin omalt poolt veel väikse something-somethingu, et pudelid vähe teemakohasemad oleks 😉
IMG_5800

Mõnusat nokitsemist!

Ikka pulmad!

Ma olen nii õhinas iga kord, kui näen midagi ilusat – näiteks kellegi pulmapilte (tsau, Britt!) või isetehtud kaunistusi. Mul läheb süda soojaks, ootusärevus tuleb tagasi ja käed hakkavad sügelema – et tahaks millegi kallal nokitsema hakata.

Ma ei suuda uskuda, et praegu on ikka ja jätkuvalt veel veebruar ja meil on nii palju asju tehtud, et hakka või päikest võtma (kui ta nüüd kuskilt tuleks ka). Aeg on nii suhteline mõiste, et ma ei oska enam sekundile väärtustki panna – kui ma midagi väga pingsalt ootan, siis ilmselgelt kipub aeg venima ning kui nii palju on teha, et päevas ei ole piisavalt palju sekundeid, siis ilmselgelt ta lihtsalt jookseb eest ära. Ja neid seisab-jookseb-seisab-jookseb päevi on nädalas nii palju, et ma enam ei oskagi midagi pihta hakata.

No näiteks mu kingad. Need tulid kohale peaaegu poolteist kuud ning jõudsid sorteerimiskeskusesse reede hommikul, reede õhtuks oli see pakk sealt juba välja saadetud. Mis te arvate, kas mu laupäev venis nagu näts või jaa? Igatahes, kohale jõudsid nad esmaspäeva päevaks ning õnneks need sobisid. Üks-ühele pildiga, kuskilt ei kisu-pitsita ning piisavalt madala kontsaga, et terve päeva hakkama saada. Kolmapäevane kleidiproov käis mul juba kingadega igatahes. 🙂

IMG_5679
Ärge pange mu jalgu tähele – suveks on aega natuke päikest korjata ja iga jalg näeb sukaga ka paaaalju ilusam välja 😉

Esmaspäeval käisin juuksuris ja poole kohaga soenguproovis – sain aru, et a) mul on liiga vähe juukseid peas (lühikesed siis :D) ja b) mulle ei meeldi mu juuksevärv. Soengu osas olen endiselt sellel nõul, et juuksed kas täitsa lahti või poolkinni – ilmselt ikka poolkinni. Proovin küll ühe korra täitsa kinnise soengu ka ära, kuid olen enam kui kindel, et selle kasuks ma ei otsusta.


Mu tulevane ämm tõi oma Tai reisilt meeneks kaasa ka mõned pärlikeed, mida ta suures plaanis lootis mul sel päeval kaelas näha, aga kahjuks pidin teda kurvastama – oma päeval ma kaela midagi ei riputa. Lihtsalt ei ole vaja. Selleks puhuks peaksin aga leidma mingi vinge ja rahuliku pärlitest käeketi/võru ja kerge blingiga vähe rippuvad kõrvarõngad. Otsingud jätkuvad.

käevõru

Kleiti ma veel koju ei saa – see jäi jätkuvalt õmblustöödeks salongi, kus talle pannake külge korsetipaelte alla mõeldud valge riidetükk, õlapaelad kinnitatakse ära ning mu sabanööbid pannakse korralikult läbi kõigi kleidikihtide kinni.

Koduseid nokitsusti hakkab ka vähemaks jääma – kaunistused on mul enam-vähem kõik juba tehtud. Kutsekaaned on valmis ja ootavad sisusi, täna ilmselt hakkan ümbrike kallal nokitsema ning mingi aeg võiks ette võtta ka nimekaardid.

Leidsime ka sõrmusemustri, mis meile mõlemale meeldiks ning varsti võiks ideaalis ka sõrmused oma checklistist maha tõmmata.
Ma tahaks nii palju teile igast pilte ja asju näidata, aga samas tahaks, et jääks ka mingidki üllatusmomendid – õnneks on mul olemas pulmagrupp, kus õhinat jagada saan ja kõik minuga muljetavad. Thank god for that! 😀

Tellisin järgmiseks kuuks ära ka Anne&Stiili pulmaväljaande – äkki saab sealt ka veel mõtteid ja ideid, kuigi olen suhteliselt skeptiline. Tundub, et mul on oma nägemus asjast juba enam-vähem välja kujunenud.

Igatahes, asjad edenevad. Ikka paremuse poole!

Pulmaupdate: 194 päeva veel

Lõpuks ometi on jaanuar läbi!

Miks ma selle üle õnnelik olen? Sest nii miljon kulutust sai kaetud ja mul oli vahepeal juba tunne, et raha saab kõik otsa, enne kui uue peale teenida jõuame. Õnneks nüüd on palgapäev juba silmapiiril ja ellujäämisvõimalus suurem. Saame hakkama, veame välja, huh!

Mis meil siis peale viimast uuendust edenenud on…

  • Leidsin torditegija (vist – see selgub homme, kui nad mulle vastavad, aga tundub, et on done deal)
  • Maksime peokoha broneeringutasu ära, niiet sellega on nüüd rahu majas.
  • Otsustasime pulmaauto suhtes ära. Võtsime ühendust ja panime bronni peale. Jeppii!
  • Sain kutsepõhjad valmis. Vautši vau, vein võib vahest supervõimed anda! (Siinkohal tahan tänada ka Marit, kes mul lillemotiivi kätte aitas saada, kui mu võluvõimed maha kulusid ja lootusetus pead tõsma hakkas.)
  • Leidsin isetegija külalisteraamatu ja pulmaalbumi tarbeks.
  • Leidsin hommikumantlid!
  • Otsustasime pulmaametid ja nende medalikujunduse ära.
  • Mul on uus lillevaimustus ning selle juurde ka ilmselt jääme. Preeriakellukesed!

Olen vaikselt peokohta kaunistusi ka nokitsenud, et ei peaks hiljem vaeva nägema hakkama. Mõnus ajaviide – võtab tuure maha. Õnneks meil (loe: mul) ongi praegu tuurid maha tõmmatud ja tegelen kõigega minimaalselt ja just nii palju, kui vaja. Asjad loksuvad paika.

Ja mäletate, mis ma postkontori püsikülastamise kohta ütlesin? Eelmisel nädalal käisin ma täpselt kolm korda Mustika postkontoris ja tundub, et ka järgmine nädal tuleb samamoodi. 🙂

Pulmalainel aga hetkel lõpetan. Meil on kodus nüüd tükkmaad rohkem tegemist KG’ga, kes nüüd veel ühe uue triki ära õppis (võib öelda, et ma ei ole väga õnnelik selle üle)… No vaadake ise:

Head!

Kohtumine pulmaisaga

Järjekordne asi, mida oma checklistis maha tõmmata, on kohtumine pulmaisaga.

Kuigi meie kohtumine/mahaistumine leidis juba aset mõned tunnid tagasi, olen ma siiski nii positiivselt meelestatud ja hakkamist täis, et hakka kasvõi homne päev abielluma!

Kes veel ei tea, siis meie pulmas hakkab pulli ja nalja korraldama tegelane nimega Ain Kaljumäe. Guugeldage ja te ei pea pettuma! 😉
Meie tutvus Ainiga pole küll guugeldamispõhine, vaid täitsa päris elust enesest – nimelt olid nad Keioga kunagi kolleegid. Tänaseks on Ain väga edukas üritustekorraldaja. Kui ma kuulsin, et ta on täitsa aldis üles astuma ka pulmaisana, polnud küsimustki, keda ma oma pulmategevusi läbi viima tahaks. See on mees, keda ma tean ja keda ma tunnen ning ma tean, et ta saab oma tööga 110%liselt hakkama!
Saime ülevaate päevasündmustest, tegevustest; auhindadest, mida veel muretseda tuleks, pulmamängudest, traditsioonidest ja ma leidsin lõpuks ometi idee, kuidas oma neiupõlvenimi ära saata.
Mul on lugu selline, et nime ma tagasi kinkida ei saa; uputada, õhku lasta, katki astuda, ära visata jne ma ka ei tahaks, sest see on siiski mu nimi ja ma olen seda terve oma teadliku elu kandnud. Leidsime mulle meelepärase alternatiivi ka, aga seda ma teile siin ei avalikusta. Vot see olgu see üllatusmoment!

Photo (25)
Türgi ’12

 

Kõik asjad hakkavad paika loksuma. Uskumatu, aga nii see on!
Jõuaks mu miljon Hiina-pakki ka nüüd kohale, saaks kohe rahulikumalt öösel magada. Tegelikult peaksin ma täna kordades rahulikumalt magama, sest ma tean, et suur töö on tehtud. Enam pole palju jäänud 🙂