Uued algused!

Tere armsad!

Loodan, et minu sisemine vajadus keskkonda vahetada saab nüüd mõneks ajaks rahuldatud, sest ajalugu on näidanud, et nii need asjad minu puhul käivad.
Ma tahtsin midagi uut.
Midagi värsket.
Midagi teistmoodi, aga siiski hingelt minu!

Olles olnud aastaid bloggeri kasutaja, vahetasin selle platvormi wordpressi vastu, mis tundus mulle nii ahvatlev, nii professionaalne, nii lahe! See ongi kõike seda, aga mis mulle hinge kripeldama jäi, on see vähene mänguruum tasuta kasutajatele – seega sattusingi uutele otsingutele ja oma erilise kasutusmugavuse poolest jäi kohe silma weebly (sest isegi mõned mu jälgitavad kasutavad sama platvormi) ning mõtlesin, et mida mul ikka kaotada on.

Hetkel veel mu vaimustus kestab.

Ühtlasi utsitas uus algus mind taaskord inglise keelt pusima, mis mul väheviisi soiku on jäänud. Kes teab, äkki tärkab huvi ka mõnes mu välismaises sõbras 🙂

Ma ei tea, kas see on faas ja kui kaua see kestab, aga võib juhtuda, et jään pikemalt weeblysse pidama. Jätan Pokunautika ikka lahtiseks ja eksisteerivaks, sest siia ma seda ümber kolida ei saa (üks miinustest), aga võib-olla ongi nii parem. Saate endiselt vanu postitusi sealt lugeda, kui huvi on.

Loodan, et teile, mu ustavatele lugejatele, ei ole keskkonnavahetus väga drastiline ja et te jääte endiselt minuga.

Ilusat laupäeva!

Kolisin mõneks ajaks siia! 🙂

Kas spordist mõtlemine läheb ka sporditegemise alla?

Juba paar päeva on mul mõtteis ketranud, et hakkaks jälle jooksmas käima. Mitte, et ma paks või lodev oleks, aga lihtsalt – hea enesetunde pärast.
Oli ka minu elus periood, kus ma pool aastat hommikul 5:45 tõusin ning enne kooli jooksmas käisin. Kilometraaž ei pea ju ka palju olema? Minule, kui jooksuvihkajale piisab täiesti 2-4 kilomeetrist.

Kuna mai tuleb meie jaoks suur muutuste kuu, siis mõtlesingi, et miks mitte nüüd algust teha. Korjata energiat terveks päevaks ja end omas nahas veel paremini tunda?
Käisime eile KG’ga trennis ja seal tegin mõned minutid (kümme äkki?) jooksu, hindamaks, milline mu enesetunne pärast on. Noh, seda, et mul võhma pole, seda teadsin ma juba ammu. See kadus kohe peale sünnitust. Täna tuikavad ka lihased kergelt, aga mulle meeldib lihasvalu. See näitab, et olen liigutanud ja spordiinimestele ikka meeldib lihasvalu. Nii palju ma end veel kokku võtta ei saa, et täiskasvanute judosse minna (sest kellaaeg ei klapi ja last pole kuskile jätta) ja Kinecti-mängud pole ka mingi trenn, niisiis peangi leppima mingi kerge hommikuse jooksuringi ja harjutusteroduga.

püksid

1. Grey City Tower Print Loose Pant
2. Grey Drawstring Waist Flange Pocket Shorts
3. Black Elastic Drawstring Waist Zipper Pant

Olekski viimane aeg need vanad jooksutossud, mis mul kunagi ammu laagri tarbeks soetatud said, läbi joosta. Motivatsioon missugune, eksole! Tüdrukuke minu sees unistab ikka värvilistest ja mõnusatest Skechersi jooksutossudest. Ja ühtedest jalutamiskäimadest ka.

tossud

Women’s Skechers GoRun Ride 4
Women’s Skechers GoWalk City – Uptown

Ja kuna meil seda õiget kevadet veel ei ole (loe: natuke jahedavõitu on veel), siis vaatasin välja mõned pusad ka.

hoodies

Blue Hooded Long Sleeve Floral Loose Sweatshirt
White Red Long Sleeve Mickey Hooded Sweatshirt
Beige Hooded Contrast Long Sleeve Pocket Sweatshirt

Igatahes, kallid lugejad – millega või kuidas teie oma kevadväsimusest võitu saate? Head vormi hoiate? 
Kas teete ka trenni? Käite jooksmas? Millal algust teete/tegite ning kas oli raske?

Ilusat kolmapäeva!

Üks maas, üks veel

Täna oli minu raamatu järgi üks edukas päev!

Eriti meeldiv algus päevale oli muidugi mõnus hommikupäike, mis põsele pai tegi. Me pole ammu enam rulood väga alla lasknud, sest ärkamine on igahommikuselt varajane. Ja minu puhul on see harjumuse asi ka – isegi, kui ruloo täiesti alla lastud oleks, olen suhteliselt kindel, et kell 8 olen juba jalul ja toimetamas.
Igatahes oli täna minu märkmikusse märgitud hommikused kuumad käärid mu lemmikjuuksuri (tsau, Diana!) juures ning üks vestlus X kaupluse juhatajaga Kristiine kaubanduskeskuses.
Kuna juuksurikülastuses polnud midagi tavapärasest teistmoodi, siis ilmselgelt ma selle pärast ei põdenud. See oli nagu hommikune teraapia pärast pikka nädalavahetust.

Küll aga hakkas venima aeg peale juuksuriskäiku, sest vestluseni oli oma paar tunnikest ikka. Kuna punkti A (salongi) ja punkti B (Kristiine keskuse) vahele jäi ilusti ka mu ema residents, siis sinna suundusingi. Ka nädalavahetuse uudiseid kuulama, kergele kohvile ja kohukesele. Kodune õhkkond rahustab ka mind alati maha ja midagi südantsoojendavat on selles, kui ema enne tähtsat toimingut käe õlale paneb ja edu soovib. Keio saatis oma musid ja kallid mulle sõnumiga 🙂

Vestlus oli vägagi meeldiv ja meeldejääv ning esimese kahe minuti jooksul sain aru, et meil oli poe juhatajaga suhtlustasandil väga hea klapp. Kui asjad minu jaoks välja ei mängi, siis loodan sinna X poodi juba puhtalt kollektiivi pärast tööle saada. Minu arust on nii oluline, et töökoht poleks täis vingatseid ja kakahaisunägudega mossitajaid, vaid et kõik oskaks oma tundeid piisavalt vaos hoida. Ja et positiivsus oleks omal kohal! Või kui tõesti on paari teraapiaminutit vaja, siis selleks on tagaruumid poodides olemas.

Igatahes ei olnud kellelgi probleemiks minu roheline ja toores kogenematus müügivaldkonnas (vastupidi, seda peeti hoopis plussiks) – mul paluti kokku panna üks kevadine outfit homme esimest päeva tööle minevale kontoritädile ja ma sain sellega nii hästi hakkama, et vähe sellest, et juhataja oleks ise selle komplekti selga pannud, mõtlesin ma ise meie ülejäänud vestluse käigus, et ma ilmselt pean sellesama komplekti endale soetama ka siis, kui ma sinna tööle ei lähe.
Küsiti ka kriteeriume, mille järgi graafikut koostataks – kas täiskohaga, kas on mingeid erilisi kuupäevi või muud sellist, mille peale kostsin, et suve poole olen natuke kapriisne töötaja, et augustis sooviks pulmade tõttu mõnel nädalal veidi rohkem vabu päevi. Selle peale hakkas juhataja naerma ja ütles, et see pole ju kapriissus, et see on puha rõõmu-uudis!

Ühesõnaga on mul kauplus X’is jalg ukse vahel. Olen tänase sooritusega rahul, aga neljapäevane vestlusvoor kohas Y on veel ees. 🙂


Ühtlasi kasutan seda postitust tuimalt ära, et näidata seda viimast Sheinside’i pluusi:

short sleeve floral blouse // Sheinside

DIY: Leivapaat soolaleivaks // bread boat for a housewarming party

Ei juhtu just igapäev, kui soolaleivale kutsutakse (sest meie tutvusringkonnas pole sarikolijaid väga palju), aga kui kutsutakse, siis on iga kord paras peavalu välja mõelda, mida viia. Eriti veel, kui pererahval midagi konkreetset vaja pole ning meie Keioga oleme alati seda meelt olnud, et mõttetut pudi-padi pole ka vaja viia. Tehke siis paat!

IMG_6536

Vaja läheb:

  • 1 päts viilutamata leiba
  • nuga
  • hambaorke
  • kausitäidet (kas juustu või küpsiseid või mida iganes pähe tuleb)
  • soola 😉
  • joogivihmavarjukesi

IMG_6527Alustagem siis sellest, et leib tuleb pikkupidi pooleks saagida. (Kasutasin illustreerimiseks kauneid fotomodelle – Keiot ja Yodat.)
Pane pooled põhjapidi kokku ja vajadusel tee veel korrektuure – lõika pooli lühemaks või timmi servasid.

Omaette ooper on tänapäeval sellise lõigatava leiva leidmine ka muidugi – kõik on ju tarbija jaoks lihtsaks tehtud. Kes siis ise oma leiba viilutada viitsib, eks.
Meie imeilus, pehme ja värske leivapäts on pärit Leiburi tehasepoest. 

Järgmiseks võta leiavakausid ja hakka neid uuristama. Võid seda teha kas ettevaatlikult noaga, aga parem on siiski vana hea kotinõelaga. Käsitöö ikkagi 😉
Kui uuristatud on, pane pooled omavahel kokku ja kinnita hambaorkidega.

IMG_6532
Me alguses kartsime, et pooled ei jää pidama ja peame kuidagi paelaga siduma.

Õnneks oli koorik piisavalt tihke ja kõik jäi ilusti pidama.

Järgmiseks lisa kaussidesse kas juustutükid või muu meelepärane, kaunista umbrelladega (et nagu viikingite paat oleks), lisa juurde sool ja oledki oma külakostiga valmis peole minema. Ja võid kindel olla, et su isetehtud paadike ei jää kellelgi märkamata!

IMG_6556
in action

Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀

Märtsi jutunurk: 30

Mu kõige suurem hirm sai teoks… Ehk Keio jäi haigeks. Tänan, härra Murphy! Teie lahkus on lihtsalt piiritu!

Ma tunnen end kui tühjaks pigistatud sidrun. Väsin iga päevaga üha enam ja üha kiiremini. Püüan positiivne olla, aga ootusärevus ja haiged mu ümber teevad selle ütlemata raskeks. Kardan tulevikku, sest hetkel pole midagi kindlat – aeg läheb aina edasi ja selgus ei taha kuidagi tulla. Pühapäeval lõppes tööle kandideerimise konkurss ja sel nädalal peaks siis teada saama, mis tuleb. Saab see, mis saama peab!

Kuigi mul on sellest laatsaretist pehmelt öeldes siiber, siis üritan ikka sisse-välja hingata ja head nägu teha. Tuleks kevad ka veel tagasi, oleks pro!
Õnneks on väiksel mehel nüüd piisavalt hea olla, et saame homme isegi trenni minna. Sotsialiseeruma. Päris inimestega kohe.

Igatahes sain ma mõned päevad tagasi ühe viisaka musta kleidi võrra rikkamaks. Kuna mul professionaalset fotograafi kodunt võtta pole, siis peate paraku leppima sellise meistriteosega:

11095029_10206275337948345_1722404717_n

little black dress // ROMWE

Kleit ise on okidoki, mõnusast materjalist ja selline läbipaistev, aga a) seal all tuleb kanda kindlasti musta pesu ja b) antistaatik tuleks kotti panna. Kui ma kleidi seljast võtsin, nägin välja nagu Siil Sonic.

Tänu Ilmataadi suutmatusele meie õuele kevad tuua ja jätta peame ilmselt oma nädalavahetuse plaanid ka ringi tegema, sest lume ja lörtsiga ei ole meil maal mitte kui midagi teha. 😦
Mul on sellest siiralt kahju, sest ma pole sada aastat maale jõudnud, veidi värskemat õhku hinganud ja onuga juttu rääkinud.

Igatahes – back to life ja homme on juba parem!