Let me tell you about the day you were born…

Noh, kõik sai alguse 18. novembri hommikul, kuskil poole seitsme ajal hommikul. Siis tundsin esimest korda valusid, mida ennem nii tugevalt polnud tundnud. Ühesõnaga, naiskad, kui te arvate, et valud, mida tunnete enne reaalset sünnituspäeva, on õiged valud, siis õigel päeval on valud ka õiged. Seda tunneb kontides. Kuna ma polnud libatuhudega varem kokku puutunud, siis alguses olin väga skeptiline valude intervallide mõõtmise suhtes. Lükkasin oma ‘contraction timeri’  lahti ja hakkasin aga mõõtma. Ja no, päris ära need terve päeva jooksul ei kadunudki.

Reijo ööbis ka meie juures ning pidi hommikul koos Keioga tööle minema, aga juhtuski hoopis nii, et pidime härra üksinda teele saatma. Reijo ütles ka hiljem, et kui ta hommikul vetsus käies kalendrist nägi, et täna tähtaeg on, siis tal juba koitis, et ilmselt on täna tööleminek üksi, mitte kaksi.

Mäletan nälga… Meeletut nälga. Aga tänu valudele ei julgenud ma väga midagi süüa, kuigi teadsin, et kui asjaks läheb, on kütust vaja. Mida ma siis kartsin? Eks ikka Aili õudusunenägu. Nüüd tagantjärgi võin öelda, et seda ei juhtunud! Mäletan kõige ebareaalsemat tunnet üldse, mis mu kahte jalga maadligi tõmbas ja mulle sisendas, et saad sa aru, naine, sa lähed täna sünnitama! Aga mulle ei tahtnud see kuidagi kohale jõuda. Eriti veel nende faktide kõrval, et a) täna on poisi reaalne tähtaeg ja ainult 5% lastest sünnib oma õigel päeval; b) täna tehakse lahti uus perepalatite korrus Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikus, mis on detsembri alguseni tasuta ja me oleks ilmselt esimesed oma palatis ja c) mu ämmaemand on täna tööl (mul oli viimase üheksa kuu ajal väga raske tema graafikut tabada, võin seda öelda).
Kodus jõudsin teha selle vea, et käisin vannis. Võib-olla tuli see tulevastele Krisi-sünnitus-tugigrupile kasuks, et mu jalad supersiledad olid või mitte, seda ei saa me enam kunagi teada. Minul endal oli oma jalgadest sügavalt kama, sest need nii või naa ei paindu enam nii nagu enne ja paksud pakud olid nad ka. Igatahes vann tõmbas hoogu maha. Ja kui sa juba pool päeva valutanud oled, siis sa ei taha, et miski sul hoogu maha tõmbaks! Sai ju selle mõttega sinna ronitud, et äkki kiirendab hoopis protsessi ja saame lõpuks ometi linna poole sõitma hakata.

Haiglakotid seisid igatahes hommikust saati ukse ees valmis. Valisin juba ämmaemanda (Jaana) numbri, et me nüüd tuleme ja SAATE TE ARU, valud JÄID JÄRGI. 15 minutit. Nada, Fedja. Mitte kui midagi. Keerasime Tammsaare ja Sõpruse pst ristmikul vasakule ja sõitsime sama targalt kodu poole tagasi. Keio võttis veel burksi putkast ja ma olin oiiii kuiii nördinud. Helistasin Jaanale tagasi ja ütlesin, et valehäire, et keerame, pead norus, tagasi kodu poole. Ta hakkas meie ebaõnne peale naerma ja ütles, et see ongi normaalne. Et minge tsillige veel kodus üks tunnike ja vaadake, kuidas siis on.

Tsillisime. Teel neljandale korrusele tulid valud tagasi. Aga tsillisime sellegipoolest. Ja valud läksid aina tugevamaks… Teisel ringil unustasin kaamera koju. Liiklust oli palju ja saime punaste tulede taga seista – polnud endiselt midagi teha kui oodata ja tuhude vahesid lugeda ja paluda jumalat, et poiss ruttu teeks.
Jaana tuli meile esimesele korrusele vastu ja juba hakkasidki hormoonid möllama – tükk tegu oli pisarate tagasihoidmisega. Täideti mingeid dokumente ja korjati pabereid ja küsiti numbreid-aadresse. Ja seejärel minek sünnitustuppa. Jällegi joppas – saime selle sama sünnitustoa, milles roosamannatsesin siin. Ilmselt pärast polnud enam nii roosamanna selle suhtes, sest aeg venis ja valud olid pikad ja lõpuks oli lihtsalt kõigest siiber. Eluisu hakkas iga kõvema valukorraga ära kaduma.

Keio tegi kõike, mida üks mees tegema peab. Ta hoidis mind rahulikuna, käskis hingata ja rahustas, kui hüsteerianutt peale tikkuda tahtis. Sundis vetsu minema ja jooma. Üldiselt olengi kõikidel, kes sünnituse kohta küsinud on, küsida hoopis Keio käest, sest tema igavles kogu selle aja mu kõrval, kui mu pisi-pisi emakas ränkrasket tööd tegi ja sellist suurt konnakest, nagu seda oli Kris, mu seest välja lükata üritas. Keio haiglamuljed on head üldjuhul, minu mälu on korraliku bloki peale pannud ja ma mäletan ainult valu. 

Niisiis, lähme stooriga edasi. Esimene KTG oli korras. Teisel KTGl selgus, et kutile vist ei meeldi miskit, sest normaalsest südamelöökide vahemikust (120-160 lööki) polnud haisugi – tema väntas aga 170-180 piiri peal. Jaana hakkas rääkima vete avamisest (mul ei olnud senimaani veed ära tulnud), mis ajas mind paanikasse. Kui veed lahti teha, läheb valu ka hullemaks. Ja mul oli selleks hetkeks juba päris valus. Ja kui südamelöökidest rääkima hakati, hakkas minus paanika kasvama. Mure ju ikka oma lapse pärast, et kas kõik ikka läheb nii kui peab ja kas kõik on korras. Keio ja Jaana said paanikale jälile ja rahustasid mind maha. Lastearstiga nõu pidades otsustati, et vaatame uuesti poole tunni pärast.

(Siit alates hakkab minu mälu aga tuhmuma…)

Mäletan, et avatust kontrolliti. Siis oli juba 8 cm, aga emakakael ei olnud veel nii lamedaks vist läinud, kui vaja. Pidime veel ootama, kuni ränkraske töö mu sees toimus. Kontrolli käigus puhkesid veed ka ja no see oli selline tunne, et miljon põit oleks mu sees lõhkenud ja ma oleks end iga minuti järel kolm korda lihtsalt täis teinud.
Enne, kui ma arugi sain, kästi mul võtta imeasendeid – külili ja selili ja niipidi ja naapidi ja ma lihtsalt proovisin olla kuidagi. Teisel hetkel võeti voodiots maha, esile tulid jalatoed ja valud asendusid valude-presside vahepealsetega, hiljem pressidega. Ja algas kannatuste rada. Jaana pakkus valuvaigisteid enne avanemise kontrollimist. Hea õrritaja!
Kui ta ütles, et juba 8 cm ja “Enam pole midagi teha – eks hakkame aga pihta!” olidki mu lootused valule leevendust saada kadunud. Nagu vits vette. Eks ma oma roosamannas maailmas lootsin, et pääsen ka kergelt, sest rasedus oli ju samamoodi, kergelt, möödunud. Guess not. Aitäh sulle, emme, oma kitsaste puusade eest 🙂
Ega ma ei oskagi väga kirjeldada seda lõputut kadalippu, mis kestis teve igaviku minu jaoks. Ma tõesti mõtlesin, et ma ei pääse sealt minema. Mitte kunagi. Mitte kuidagi. Ja et kutt ka ei tule. Aga enesetunne oli sel hetkel petlik, sest mina olin rohkem kui veendunud, et ta on kuskil seal all kinni ja ei tule ei edasi ega tagasi. Ta lihtsalt liikus aeglaselt…

Mäletan seda, et tegin kellegi teise elu ilmselt põrguks oma kisamisega. Aga ma ei saanud sinna midagi parata. See hääl lihtsalt tuli kuskilt… Ma ei tea, kust. Aga minu seest ta igatahes tuli. Mingil hetkel seisis mu ees terve kolleegium arste-günekolooge-õdesid, kes kõik vaatasid ja uurisid ja hindasid mu kannatuste rada, kus ma lihtsalt anusin, et jumala eest, võtke see inimene mu seest välja, et ma enam ei jõua, endal silmad pahempidi peas käimas. Ma ei kuulnud dialooge, kuulsin mõndasid katkendeid, et “nüüd ta peaks ikka väga palju pressima”, et “ta on vaja sealt edasi saada”, et “tooge vaakum” (paanika!!) ja “juuksed paistavad”. See viimane oli ilmselt kõige lohutavam katkend, mida kuulda. Olgu, see oli umbes esimesed kaks korda lohutav, teised kaks-kolm-neli (ma ei tea, mitu) korda enam ei olnud. Pigem kutsus lihtsalt lootusetust esile.
Mingi hetk tuldi mulle kääridega kallale. Tundsin ainult tuimestust (ilmselt ainuke valuvaigisti kui selline, mida sain) ja valu. Edaspidi oligi ainult valu…

Kuni selle hetkeni, kui ma viimast korda pressisin ja mingi märg väike olevus mulle lärtsi kõhu peale visati. Ja sama kiiresti ära võeti. Keio sai nabanööri läbi nüsida (ütlen jah ‘nüsida’, sest kuidas sa krudisevat kummivoolikut ikka lõikad, kui mitte nüsides), siis pesti Kris puhtaks, pandi riidesse ja anti Keiole. Ma olin täiesti koomas ja nägin kõike nii uduselt ja ähmaselt kuidagi. Ebareaalselt. Ei suutnud uskuda.
Ahjaa, kas ma mainisin KÕIGE HULLEMAID POHMAKAVÄRINAID, MIDA KEEGI KUNAGI TUNDUD ON? Jaa, need kestavad terve sünnituse vältel ja on tingitud hormoonidest ja sa lihtsalt värised nagu võõrutusravil olev raske narkomaan, kes doosi õigel ajal pole saanud. Ja need ei lõppe sünnitusega!

Kui olin pisikese endast välja saanud ja mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan rahus surra, tuldi mulle veel kätt- ja nõelapidi kallale. Pressiti kõhu peale ja selgus, et sünnitan mingi roosa suure olluse veel. Ja siis veel ilukirurgia kuur, mis oli paganama valus ettevõtmine. Ei teagi, mitu ilupistet sain. Üsna mitu.
Ja algas võimlemisharjutuste aeg.

Ma ei tea, naised, kustkohast te kõik oma sünnitusdetaile nii täpselt teate. Äkki mu aju on disfunctional vms? Või mehed rääkisid?

Igatahes, võidukas lõpp kuti sünni näol saabus 23:17! Sünnitustegevus kestis kokku 16 h ja 50 minutit ja hindeks saime 9/9 ning tänaseks oleme kodused ja vaatame kõiki emme-issi sõpru ükshaaval üle, kes end “paremast küljest” näidata julgevad (vastsündinud ei näe üle 25 cm kaugusele).
Kui nüüd kõigele selle õudusele, milleks on maagiline sünnitusprotsess, mõtlema hakata, siis mida hekki. Me saime hakkama. Ja me oleme elus. Ja kõik on rahul! Arvestades seda, et olin esmasünnitaja ja et esmasünnitajatel lähebki tavaliselt kauem aega kui neil, kel “tee juba ette lükatud” on, ja seda, et tegin kogu raske töö ilma valuvaigistiteta ja kedagi reaalselt läbi sõimamata, olime 5+ sünnitajad. Olime super tiim nii Keio kui Jaana ja lapsega ja lõppkokkuvõttes me ei saakski ju enam õnnelikumad olla. Saime tasuta luksuspalatisse, saime head tagasisidet kõigi käest ja veel viisakuse eest kiita ka! Mida veel tahta? Aeg läheb mööda ja haavad paranevad ja kogu selle ränkraske töö tulemusena on meil kodus üks taevaõnnistus, kes meie halli päeva päikest toob!

Tahan tõesti teha sügava kummarduse oma ämmaemandale, Jaana Lomp’ile. Sest paremat koostööd ühe sünnitaja, tugiisiku ja ämmaemanda vahel ei oleks saanud eluilmas ettegi kujutada. Siirad, siirad tänud Sulle!
Tuleme varsti külla end näitama ja kindlasti tahame ühte pilti sinust ja poisist koos, et tulevikus näidata talle seda maagilist tädi, kes tegi kõik endast oleneva, et just tema ilmavalgust näeks!

Selline stoori siis 🙂

(Kirjutan taastumisest ja kassiga harjumisest ja külalistest ja kõigest muust mudrust hiljem. Kui keegi veel miskit teada tahab, jätke kommentaaridesse mingi vihje.)

photo 1
Ta lõhnab nagu eriti hää jogurtitops, njämmnjämm 🙂
Advertisements