Elu pärast sünnitust – mis su keha teeb?

Lihtne – elab unenäomaailmas. Sest sealt tuleb maru ruttu alla tulla ja valudega hakkama saada.

Uni

Esimesed kaks päeva me Keioga sellist asja väga ei täheldanud. Olime magamata, aga samas ei hiilinud väsimus ka veel peale. Kui magasime, magasime vahetustega. Lühikest, pealiskaudset und. See ongi selline ulmeline ülevalolek, eriti minu puhul, sest noh, oleme ausad, ma pressisin ühe armsa olevuse enda seest välja. Ilmselt kohe peale sünnitust on kehas veel nii palju adrenaliini ja kuskil sisimas on veel mingid jõujäägid, mis kõigega hakkama aitavad saada. Aga kui see maha kuluma hakkab…

Downstairs

Ilupisted või mitte, see väike tunnel venitati just gigantseks. Ja kõik on valus. Ja paistes. Ja sa ei tunne ilmselt ühtegi lihast seal all, mille olemasolus sa ennem surmkindlalt veendunud olid.
Ja siis ärme unusta seda väikest fakti, et iga keha on erinev. Paljud kurdavad kõrvetavat tunnet pissimise ajal – nagu kuseks žiletiteri. Noh, minu jaoks täiesti overrated fakt, sest minul nii ei ole. Lihtsalt istuda ei saa, nii et sa pead tegema umbes miljon akrobaatikaharjutust potil, enne kui leiad mingisuguse ebamugava asendi, mida paar minutit hoida suudad. Ja hangi endale veepudel lähedale. Või dušš. Põielkäigust veel nii palju, et ära viimase piirini kannata. Sest sa noh, ei kannata.

Siis, tehes tutvust oma tagauksega, võid avastada, et “Well hello, hemorroids!!” Mul pole eluilmas nendega mingit kokkupuudet olnud (loomulikust intelligentsist tean, mis need on), kuni selle päevani. Mis siis ikka, sinna ei saa midagi teha ja see on täiesti tavaline, NORMAALNE nähtus, et inimene, kes on just välja pressinud pool oma sisikonda okupeerinud asukast, tahaks seda teha ka oma ülejäänud sisikonnaga. Ja noh, sinna me jõuamegi. Ilmselt kõige ebameeldivam värk üldse kogu selle asja juures.

Kallis naine! Mäletad neid päevi, mille puudumist sa viimased üheksa kuud nautida said? Ära põe. Sest nad on tagasi!
TAKE ‘EM ALL BACK. Heh, võta pealegi!
Ma rohkem siin all ei selgita, eks asjaosalised teavad isegi 🙂

Ja siis… Mis ajast mul saba on? Sest mul on mingisugune tunne, et saba lohiseb järgi kogu aeg. Aga see on nii raske, et ma ei jõua seda liputada.

Selg

Ma ise ei pannudki tähele, kui kängu jäänud ma olen kuni selle hetkeni, mil Jaana küsis mu käest, kas mul ebamugav ei ole. Ma ei saanud aru. Aga nüüd saan. Sest ma nägin end oma hiiglaslikust magamistoa peeglist.
Selg on harjunud kõhuraskusega ja noh, nüüd tuleb lihtsalt tagasi harjuda. Või siis leppida uute, raskemate piimakannudega. Haha, mis on ilmselt ka põhjus, miks ma kängus olen!

Käsna-Kalle kõht

Jaa, ma tean, te kõik mõtlete, et Käsna-Kalle on ju kandiline ja tal on lame kõht… Eks?
Ma pidasin silmas tekstuuri. Sest su kõht on armsalt squishy-muishy ja pehme ja soe ja triibuline. Nii vahva. Auga välja teenitud triibud!
Ja mõelda vaid, et nädal aega tagasi ma põdesin mingite väikeste mõttetute asjade pärast nagu seda on venitusarmid. Bleh!
Ma isegi ei mõtle veel selle punu peale, mis mul ees on, sest nii veidralt naljakas on jälle peenike olla. Lihtsalt ulme. Ei tunne end peeglisse vaadates ära enam!

Nälg?

Ma ei osanud seda kuidagi allpealkirjastada, aga jah. Näljatunne on selline veider asi. Et sa tunned seda siis, kui see reaalselt käes on ja SUL ON JUBA PAHA, sest sul on kõht no nii tühi! Aga seda, kas ta on nüüd täis või pooltäis või teeb ta mida iganes, seda tunnet ei ole. Kõht, y u no cooperate?

Boobs

Ma polnud enne rasedust ega sünnitamist teab mis väikeste kannudega tädi. Nüüd olen umbes korvi juurde saanud ja ei saa öelda, et kurdan suuruse üle. Kurdan pigem helluse üle. Sest holy hell, imetamine on VALUS. Jaa, julgen panna isegi samasse patta mõndade tuhudega!
Senikaua, kuni ma veel harjunud ei ole, kraabin iga jumala kord, kui kutil kõht tühi on, seinu ja madratsit. Ja need on veel alles, niiet jõuan veel kraapida 😦

Pange kapsalehed valmis!

ja viimaseks…

PEHMO OVERLOAD

Sa arvasid, et oled rasedana pehmo? Calm yo tits (seda nad ilmselt vajavad ka), sest nüüd oled sa pehmom kui kunagi varem. Eee, kas keegi oleks kunagi ette kujutanud, et Andra läheb arsti juurde ja hakkab seal töinama, sest väikesele inimesele tehakse süsti ja ta lihsalt karjub suurest kurbusest? Mina ka mitte!!! Aga seda ma just tegin!

Need on asjad, mis mulle hetkel pähe turgatavad. Ja neid asju jääb iga päevaga aina vähemaks õnneks. Nutu- ja jonnituure aitab aga väike naeratus ära unustada ja juba jälle saamegi oma eludega hopshops edasi minna.

kolmepäevane Kris
Olge mõnnad!
Advertisements