Elu pärast sünnitust – mis su keha teeb?

Lihtne – elab unenäomaailmas. Sest sealt tuleb maru ruttu alla tulla ja valudega hakkama saada.

Uni

Esimesed kaks päeva me Keioga sellist asja väga ei täheldanud. Olime magamata, aga samas ei hiilinud väsimus ka veel peale. Kui magasime, magasime vahetustega. Lühikest, pealiskaudset und. See ongi selline ulmeline ülevalolek, eriti minu puhul, sest noh, oleme ausad, ma pressisin ühe armsa olevuse enda seest välja. Ilmselt kohe peale sünnitust on kehas veel nii palju adrenaliini ja kuskil sisimas on veel mingid jõujäägid, mis kõigega hakkama aitavad saada. Aga kui see maha kuluma hakkab…

Downstairs

Ilupisted või mitte, see väike tunnel venitati just gigantseks. Ja kõik on valus. Ja paistes. Ja sa ei tunne ilmselt ühtegi lihast seal all, mille olemasolus sa ennem surmkindlalt veendunud olid.
Ja siis ärme unusta seda väikest fakti, et iga keha on erinev. Paljud kurdavad kõrvetavat tunnet pissimise ajal – nagu kuseks žiletiteri. Noh, minu jaoks täiesti overrated fakt, sest minul nii ei ole. Lihtsalt istuda ei saa, nii et sa pead tegema umbes miljon akrobaatikaharjutust potil, enne kui leiad mingisuguse ebamugava asendi, mida paar minutit hoida suudad. Ja hangi endale veepudel lähedale. Või dušš. Põielkäigust veel nii palju, et ära viimase piirini kannata. Sest sa noh, ei kannata.

Siis, tehes tutvust oma tagauksega, võid avastada, et “Well hello, hemorroids!!” Mul pole eluilmas nendega mingit kokkupuudet olnud (loomulikust intelligentsist tean, mis need on), kuni selle päevani. Mis siis ikka, sinna ei saa midagi teha ja see on täiesti tavaline, NORMAALNE nähtus, et inimene, kes on just välja pressinud pool oma sisikonda okupeerinud asukast, tahaks seda teha ka oma ülejäänud sisikonnaga. Ja noh, sinna me jõuamegi. Ilmselt kõige ebameeldivam värk üldse kogu selle asja juures.

Kallis naine! Mäletad neid päevi, mille puudumist sa viimased üheksa kuud nautida said? Ära põe. Sest nad on tagasi!
TAKE ‘EM ALL BACK. Heh, võta pealegi!
Ma rohkem siin all ei selgita, eks asjaosalised teavad isegi 🙂

Ja siis… Mis ajast mul saba on? Sest mul on mingisugune tunne, et saba lohiseb järgi kogu aeg. Aga see on nii raske, et ma ei jõua seda liputada.

Selg

Ma ise ei pannudki tähele, kui kängu jäänud ma olen kuni selle hetkeni, mil Jaana küsis mu käest, kas mul ebamugav ei ole. Ma ei saanud aru. Aga nüüd saan. Sest ma nägin end oma hiiglaslikust magamistoa peeglist.
Selg on harjunud kõhuraskusega ja noh, nüüd tuleb lihtsalt tagasi harjuda. Või siis leppida uute, raskemate piimakannudega. Haha, mis on ilmselt ka põhjus, miks ma kängus olen!

Käsna-Kalle kõht

Jaa, ma tean, te kõik mõtlete, et Käsna-Kalle on ju kandiline ja tal on lame kõht… Eks?
Ma pidasin silmas tekstuuri. Sest su kõht on armsalt squishy-muishy ja pehme ja soe ja triibuline. Nii vahva. Auga välja teenitud triibud!
Ja mõelda vaid, et nädal aega tagasi ma põdesin mingite väikeste mõttetute asjade pärast nagu seda on venitusarmid. Bleh!
Ma isegi ei mõtle veel selle punu peale, mis mul ees on, sest nii veidralt naljakas on jälle peenike olla. Lihtsalt ulme. Ei tunne end peeglisse vaadates ära enam!

Nälg?

Ma ei osanud seda kuidagi allpealkirjastada, aga jah. Näljatunne on selline veider asi. Et sa tunned seda siis, kui see reaalselt käes on ja SUL ON JUBA PAHA, sest sul on kõht no nii tühi! Aga seda, kas ta on nüüd täis või pooltäis või teeb ta mida iganes, seda tunnet ei ole. Kõht, y u no cooperate?

Boobs

Ma polnud enne rasedust ega sünnitamist teab mis väikeste kannudega tädi. Nüüd olen umbes korvi juurde saanud ja ei saa öelda, et kurdan suuruse üle. Kurdan pigem helluse üle. Sest holy hell, imetamine on VALUS. Jaa, julgen panna isegi samasse patta mõndade tuhudega!
Senikaua, kuni ma veel harjunud ei ole, kraabin iga jumala kord, kui kutil kõht tühi on, seinu ja madratsit. Ja need on veel alles, niiet jõuan veel kraapida 😦

Pange kapsalehed valmis!

ja viimaseks…

PEHMO OVERLOAD

Sa arvasid, et oled rasedana pehmo? Calm yo tits (seda nad ilmselt vajavad ka), sest nüüd oled sa pehmom kui kunagi varem. Eee, kas keegi oleks kunagi ette kujutanud, et Andra läheb arsti juurde ja hakkab seal töinama, sest väikesele inimesele tehakse süsti ja ta lihsalt karjub suurest kurbusest? Mina ka mitte!!! Aga seda ma just tegin!

Need on asjad, mis mulle hetkel pähe turgatavad. Ja neid asju jääb iga päevaga aina vähemaks õnneks. Nutu- ja jonnituure aitab aga väike naeratus ära unustada ja juba jälle saamegi oma eludega hopshops edasi minna.

kolmepäevane Kris
Olge mõnnad!
Advertisements

Let me tell you about the day you were born…

Noh, kõik sai alguse 18. novembri hommikul, kuskil poole seitsme ajal hommikul. Siis tundsin esimest korda valusid, mida ennem nii tugevalt polnud tundnud. Ühesõnaga, naiskad, kui te arvate, et valud, mida tunnete enne reaalset sünnituspäeva, on õiged valud, siis õigel päeval on valud ka õiged. Seda tunneb kontides. Kuna ma polnud libatuhudega varem kokku puutunud, siis alguses olin väga skeptiline valude intervallide mõõtmise suhtes. Lükkasin oma ‘contraction timeri’  lahti ja hakkasin aga mõõtma. Ja no, päris ära need terve päeva jooksul ei kadunudki.

Reijo ööbis ka meie juures ning pidi hommikul koos Keioga tööle minema, aga juhtuski hoopis nii, et pidime härra üksinda teele saatma. Reijo ütles ka hiljem, et kui ta hommikul vetsus käies kalendrist nägi, et täna tähtaeg on, siis tal juba koitis, et ilmselt on täna tööleminek üksi, mitte kaksi.

Mäletan nälga… Meeletut nälga. Aga tänu valudele ei julgenud ma väga midagi süüa, kuigi teadsin, et kui asjaks läheb, on kütust vaja. Mida ma siis kartsin? Eks ikka Aili õudusunenägu. Nüüd tagantjärgi võin öelda, et seda ei juhtunud! Mäletan kõige ebareaalsemat tunnet üldse, mis mu kahte jalga maadligi tõmbas ja mulle sisendas, et saad sa aru, naine, sa lähed täna sünnitama! Aga mulle ei tahtnud see kuidagi kohale jõuda. Eriti veel nende faktide kõrval, et a) täna on poisi reaalne tähtaeg ja ainult 5% lastest sünnib oma õigel päeval; b) täna tehakse lahti uus perepalatite korrus Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikus, mis on detsembri alguseni tasuta ja me oleks ilmselt esimesed oma palatis ja c) mu ämmaemand on täna tööl (mul oli viimase üheksa kuu ajal väga raske tema graafikut tabada, võin seda öelda).
Kodus jõudsin teha selle vea, et käisin vannis. Võib-olla tuli see tulevastele Krisi-sünnitus-tugigrupile kasuks, et mu jalad supersiledad olid või mitte, seda ei saa me enam kunagi teada. Minul endal oli oma jalgadest sügavalt kama, sest need nii või naa ei paindu enam nii nagu enne ja paksud pakud olid nad ka. Igatahes vann tõmbas hoogu maha. Ja kui sa juba pool päeva valutanud oled, siis sa ei taha, et miski sul hoogu maha tõmbaks! Sai ju selle mõttega sinna ronitud, et äkki kiirendab hoopis protsessi ja saame lõpuks ometi linna poole sõitma hakata.

Haiglakotid seisid igatahes hommikust saati ukse ees valmis. Valisin juba ämmaemanda (Jaana) numbri, et me nüüd tuleme ja SAATE TE ARU, valud JÄID JÄRGI. 15 minutit. Nada, Fedja. Mitte kui midagi. Keerasime Tammsaare ja Sõpruse pst ristmikul vasakule ja sõitsime sama targalt kodu poole tagasi. Keio võttis veel burksi putkast ja ma olin oiiii kuiii nördinud. Helistasin Jaanale tagasi ja ütlesin, et valehäire, et keerame, pead norus, tagasi kodu poole. Ta hakkas meie ebaõnne peale naerma ja ütles, et see ongi normaalne. Et minge tsillige veel kodus üks tunnike ja vaadake, kuidas siis on.

Tsillisime. Teel neljandale korrusele tulid valud tagasi. Aga tsillisime sellegipoolest. Ja valud läksid aina tugevamaks… Teisel ringil unustasin kaamera koju. Liiklust oli palju ja saime punaste tulede taga seista – polnud endiselt midagi teha kui oodata ja tuhude vahesid lugeda ja paluda jumalat, et poiss ruttu teeks.
Jaana tuli meile esimesele korrusele vastu ja juba hakkasidki hormoonid möllama – tükk tegu oli pisarate tagasihoidmisega. Täideti mingeid dokumente ja korjati pabereid ja küsiti numbreid-aadresse. Ja seejärel minek sünnitustuppa. Jällegi joppas – saime selle sama sünnitustoa, milles roosamannatsesin siin. Ilmselt pärast polnud enam nii roosamanna selle suhtes, sest aeg venis ja valud olid pikad ja lõpuks oli lihtsalt kõigest siiber. Eluisu hakkas iga kõvema valukorraga ära kaduma.

Keio tegi kõike, mida üks mees tegema peab. Ta hoidis mind rahulikuna, käskis hingata ja rahustas, kui hüsteerianutt peale tikkuda tahtis. Sundis vetsu minema ja jooma. Üldiselt olengi kõikidel, kes sünnituse kohta küsinud on, küsida hoopis Keio käest, sest tema igavles kogu selle aja mu kõrval, kui mu pisi-pisi emakas ränkrasket tööd tegi ja sellist suurt konnakest, nagu seda oli Kris, mu seest välja lükata üritas. Keio haiglamuljed on head üldjuhul, minu mälu on korraliku bloki peale pannud ja ma mäletan ainult valu. 

Niisiis, lähme stooriga edasi. Esimene KTG oli korras. Teisel KTGl selgus, et kutile vist ei meeldi miskit, sest normaalsest südamelöökide vahemikust (120-160 lööki) polnud haisugi – tema väntas aga 170-180 piiri peal. Jaana hakkas rääkima vete avamisest (mul ei olnud senimaani veed ära tulnud), mis ajas mind paanikasse. Kui veed lahti teha, läheb valu ka hullemaks. Ja mul oli selleks hetkeks juba päris valus. Ja kui südamelöökidest rääkima hakati, hakkas minus paanika kasvama. Mure ju ikka oma lapse pärast, et kas kõik ikka läheb nii kui peab ja kas kõik on korras. Keio ja Jaana said paanikale jälile ja rahustasid mind maha. Lastearstiga nõu pidades otsustati, et vaatame uuesti poole tunni pärast.

(Siit alates hakkab minu mälu aga tuhmuma…)

Mäletan, et avatust kontrolliti. Siis oli juba 8 cm, aga emakakael ei olnud veel nii lamedaks vist läinud, kui vaja. Pidime veel ootama, kuni ränkraske töö mu sees toimus. Kontrolli käigus puhkesid veed ka ja no see oli selline tunne, et miljon põit oleks mu sees lõhkenud ja ma oleks end iga minuti järel kolm korda lihtsalt täis teinud.
Enne, kui ma arugi sain, kästi mul võtta imeasendeid – külili ja selili ja niipidi ja naapidi ja ma lihtsalt proovisin olla kuidagi. Teisel hetkel võeti voodiots maha, esile tulid jalatoed ja valud asendusid valude-presside vahepealsetega, hiljem pressidega. Ja algas kannatuste rada. Jaana pakkus valuvaigisteid enne avanemise kontrollimist. Hea õrritaja!
Kui ta ütles, et juba 8 cm ja “Enam pole midagi teha – eks hakkame aga pihta!” olidki mu lootused valule leevendust saada kadunud. Nagu vits vette. Eks ma oma roosamannas maailmas lootsin, et pääsen ka kergelt, sest rasedus oli ju samamoodi, kergelt, möödunud. Guess not. Aitäh sulle, emme, oma kitsaste puusade eest 🙂
Ega ma ei oskagi väga kirjeldada seda lõputut kadalippu, mis kestis teve igaviku minu jaoks. Ma tõesti mõtlesin, et ma ei pääse sealt minema. Mitte kunagi. Mitte kuidagi. Ja et kutt ka ei tule. Aga enesetunne oli sel hetkel petlik, sest mina olin rohkem kui veendunud, et ta on kuskil seal all kinni ja ei tule ei edasi ega tagasi. Ta lihtsalt liikus aeglaselt…

Mäletan seda, et tegin kellegi teise elu ilmselt põrguks oma kisamisega. Aga ma ei saanud sinna midagi parata. See hääl lihtsalt tuli kuskilt… Ma ei tea, kust. Aga minu seest ta igatahes tuli. Mingil hetkel seisis mu ees terve kolleegium arste-günekolooge-õdesid, kes kõik vaatasid ja uurisid ja hindasid mu kannatuste rada, kus ma lihtsalt anusin, et jumala eest, võtke see inimene mu seest välja, et ma enam ei jõua, endal silmad pahempidi peas käimas. Ma ei kuulnud dialooge, kuulsin mõndasid katkendeid, et “nüüd ta peaks ikka väga palju pressima”, et “ta on vaja sealt edasi saada”, et “tooge vaakum” (paanika!!) ja “juuksed paistavad”. See viimane oli ilmselt kõige lohutavam katkend, mida kuulda. Olgu, see oli umbes esimesed kaks korda lohutav, teised kaks-kolm-neli (ma ei tea, mitu) korda enam ei olnud. Pigem kutsus lihtsalt lootusetust esile.
Mingi hetk tuldi mulle kääridega kallale. Tundsin ainult tuimestust (ilmselt ainuke valuvaigisti kui selline, mida sain) ja valu. Edaspidi oligi ainult valu…

Kuni selle hetkeni, kui ma viimast korda pressisin ja mingi märg väike olevus mulle lärtsi kõhu peale visati. Ja sama kiiresti ära võeti. Keio sai nabanööri läbi nüsida (ütlen jah ‘nüsida’, sest kuidas sa krudisevat kummivoolikut ikka lõikad, kui mitte nüsides), siis pesti Kris puhtaks, pandi riidesse ja anti Keiole. Ma olin täiesti koomas ja nägin kõike nii uduselt ja ähmaselt kuidagi. Ebareaalselt. Ei suutnud uskuda.
Ahjaa, kas ma mainisin KÕIGE HULLEMAID POHMAKAVÄRINAID, MIDA KEEGI KUNAGI TUNDUD ON? Jaa, need kestavad terve sünnituse vältel ja on tingitud hormoonidest ja sa lihtsalt värised nagu võõrutusravil olev raske narkomaan, kes doosi õigel ajal pole saanud. Ja need ei lõppe sünnitusega!

Kui olin pisikese endast välja saanud ja mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan rahus surra, tuldi mulle veel kätt- ja nõelapidi kallale. Pressiti kõhu peale ja selgus, et sünnitan mingi roosa suure olluse veel. Ja siis veel ilukirurgia kuur, mis oli paganama valus ettevõtmine. Ei teagi, mitu ilupistet sain. Üsna mitu.
Ja algas võimlemisharjutuste aeg.

Ma ei tea, naised, kustkohast te kõik oma sünnitusdetaile nii täpselt teate. Äkki mu aju on disfunctional vms? Või mehed rääkisid?

Igatahes, võidukas lõpp kuti sünni näol saabus 23:17! Sünnitustegevus kestis kokku 16 h ja 50 minutit ja hindeks saime 9/9 ning tänaseks oleme kodused ja vaatame kõiki emme-issi sõpru ükshaaval üle, kes end “paremast küljest” näidata julgevad (vastsündinud ei näe üle 25 cm kaugusele).
Kui nüüd kõigele selle õudusele, milleks on maagiline sünnitusprotsess, mõtlema hakata, siis mida hekki. Me saime hakkama. Ja me oleme elus. Ja kõik on rahul! Arvestades seda, et olin esmasünnitaja ja et esmasünnitajatel lähebki tavaliselt kauem aega kui neil, kel “tee juba ette lükatud” on, ja seda, et tegin kogu raske töö ilma valuvaigistiteta ja kedagi reaalselt läbi sõimamata, olime 5+ sünnitajad. Olime super tiim nii Keio kui Jaana ja lapsega ja lõppkokkuvõttes me ei saakski ju enam õnnelikumad olla. Saime tasuta luksuspalatisse, saime head tagasisidet kõigi käest ja veel viisakuse eest kiita ka! Mida veel tahta? Aeg läheb mööda ja haavad paranevad ja kogu selle ränkraske töö tulemusena on meil kodus üks taevaõnnistus, kes meie halli päeva päikest toob!

Tahan tõesti teha sügava kummarduse oma ämmaemandale, Jaana Lomp’ile. Sest paremat koostööd ühe sünnitaja, tugiisiku ja ämmaemanda vahel ei oleks saanud eluilmas ettegi kujutada. Siirad, siirad tänud Sulle!
Tuleme varsti külla end näitama ja kindlasti tahame ühte pilti sinust ja poisist koos, et tulevikus näidata talle seda maagilist tädi, kes tegi kõik endast oleneva, et just tema ilmavalgust näeks!

Selline stoori siis 🙂

(Kirjutan taastumisest ja kassiga harjumisest ja külalistest ja kõigest muust mudrust hiljem. Kui keegi veel miskit teada tahab, jätke kommentaaridesse mingi vihje.)

photo 1
Ta lõhnab nagu eriti hää jogurtitops, njämmnjämm 🙂

Üks paar varbaid ehk katsiku-wishlist

baby-toes

Oma kalli mehe Keio ja sõprade tungival survel teen selle postituse, kus teen korraks näo, et mulle meeldib asju küsida ja vihjeid anda selle kohta, mida väikemehel vaja võiks minna ja mida kõike me ise veel muretseda pole jõudnud. Kes teist pole dekreediemmedena internetiavarustes surfanud, siis te ei kujuta reaalselt ettegi, KUI PALJU LAHEDAT KRAAMI IGAL POOL ON! Muidugi välismaal on rohkem, aga meil siin väikses Eestis on ka täitsa reaalne (kallis) valik.
Kui kuskilt otsast pihta hakata, mis oleks reaalselt lahe-vajalik, siis mis mul muud üle jääbki, kui lihtsalt asju üles loetlema hakata…

1. Vann. Kuna elame väikese vannitoaga Mustamäe korteris, siis mõtlesin, et kokkupandav vann oleks superluks variant. Beebicenteris on üks säärane toode nagu FlexiBath saadaval ka (sellest kirjutas ka Katre oma blogis).
Samas olen suhteliselt kindel, et ei juhtu ka midagi, kui keegi tuleb ukse peale täiesti tavalise beebivanniga – jällegi silmasin Beebicenteris ringi koladest ühte imearmsat kinkekomplekti pesukäsnade, vannikraadi ja muu kraamiga.
Samas meil on suur vann olemas, aga sinna sisse on jube raske kõõrutada… Et ma nüüd ei teagi.

2. Vannikraad. Teisisõnu termomeeter. See võib olla lihtsalt vannikraad, see võib olla ka 2-in-1. Sellist varianti nägin samuti Beebicenteris ja nüüd takkajärgi mõeldes ma ei saanudki aru, miks ta sinna riiulile jäi.
Siit näiteks leidsin armsa mesilasekujulise kaks-ühes termomeetri.

3. Laulev voodikarussell. Kuna see imeilus asi, millega Piibe hakkama sai, ei ole musikaalne, võiks meil olla üks vahva laulev karussell ka. Aga selle ainuke tingimus oleks see, et ta ei laulaks tavapärast äiu-äiu laulu, vaid oleks mõne muu meloodiaga. (võetud)

4. Ilmastikukreem. Weledal on selline vahva kreem allameetrimeestele, mis on mõeldud kaitsma käreda pakase ja tuule eest. Noh, Eesti ilma teades ma kujutan ette, et see võiks päris hea asi olla? Kreemist lähemalt siit.

5. Magamiskott. See on armas. Ja see on lahe! Vaata siit. Toonekure oma on selline nunnu(võetud)

6. JOIK lastetooted. Neil oli kodulehel ennem üleval ülivahva komplekt titale koos mänguasjaga, aga paistab, et nendega on nüüdseks vist kõik… 😦
AGA EI! Kirjutasin neile ja neil on hetkel tehnilisi raskusi kinkekarpide ülespanekuga kodulehele. Saab lasta endale meelejärgi paki kokku panna ka nii, et kirjutad neile tellimused@joik.ee ja ootad vastust (vastavad nad suhteliselt ruttu, nagu normaalsed inimesed!). Pealegi olen üsna kindel, et näiteks kuskil I.L.U poodides on ka selliseid kinkekomplekte täitsa olemas.

7. Puidust nimetähed. Voodi kohale või kuti tuppa kaunistuseks… Vaata siit.

8. Beebi meenekarp. Noh, kuhu sisse panna oma kaltsakas rasedakaart, ultrahelipildid, esimesed papud jms. Täitsa vahva 🙂
minuminu.ee aitab!

9. Mähkmetordid. Ideaalsed katsikukingitused mumeelest. Aga mitte siis, kui KÕIK neid toovad. Poiss on nüüd juba kosunud ja ilmselt nr 2 ja 3 lähevad loosi küll. Siiamaani on poisi lemmikud olnud Libero BabySoft mähkmed.

10. Lambavilla soojakott. Selle järele tekkis mul isu siis, kui nägin oma käru üsna õblukest kookonit. Samuti olen kuulnud palju häid sõnu just selle koti kohta ühelt head tuttavalt. Toonekure poes on selline asi täitsa olemas – niisiis jätan ma ta esialgu siia nimekirja töllerdama. (kuigi see on suure tõenäosusega ära lubatud!)
MUIDE! KES VEEL EI TEADNUD, SIIS TOONEKURE POOD AVAS UKSED AADRESSIL MUSTAMÄE TEE 5C! Minge kindlasti kaema, rasedatele on seal palju riideid ja imeilusat pesu!

11. Vihmakile vankrile. Seda juhul, kui need on universaalsed. Kui ei, siis hangime ise, sest putukavõrk on meil näiteks sisseehitatud. 🙂
(nüüd tagantjärgi tean, et need on universaalsed)

12. Vanniiste. Näiteks see, või midagi analoogset. (võetud)

13. Beebimonitorid. Jah, selliseid preparaate pole meil veel valmis ostetud.

14. Mähkmekonteiner. Haisu vastu! Näiteks selline. 🙂

15. Soe muhv vankrile. No et käed talvel soojas oleks. Näiteks selline siinSelle tellisin ise juba ära 🙂

16. Issile ja ta sõpradele mõeldes – topsihoidja vankri külge. Näiteks see. (võetud)

17. Meriinovillast tooted. Käisin eile Toonekurel külas ja ei saanud poest välja astumata jätta meriinovillast mõnusate pehmete sipukatega. 🙂 Neile tuli terve suur laadung asju, bodisid ja sipukaid, toakombesid, salle ja mütse ja kõike muud sellist. Tutvu valikuga siin.

18. Marlilapid.

Ühtlasi, kui sul on tuttavaid, kel on tuttavaid, kes tahaksid oma mitte-nii-vanadest sooneutraalsetest lasteriietest lahti saada, siis võtan hea meelega ka riideid vastu.

Tuletan aga kõigile meelde, et omapoolsed ettepanekud on ka oodatud, sest ma pole ennem kellegi emme olnud :))
Selles varjus jagan teiega Mutukamoosi vägagi informatiivset blogipostitust, kus ta jagab nippe ja nõuandeid selle kohta, mida katsikule minnes kikinda võiks. Ja vägagi asjalik postitus ka mumeelest, vaata siia! Aitäh Sulle! 

KTG ja tutvumine sünnitustubadega…

… ehk täielik beebikas!

Eile hakkas paanikat külvama juba väike check-in foursquare’is, sest no laupäev ikkagi, ja mingi lambine aeg ka.
Don’t põe, olen ikka veel ühes tükis!

Aga eilne  oli just täpselt see, mida kõike mul roosamannatsemiseks vaja oli – KTG’d Krisi imeilusate südamelöökidega, natuke arutlemisteemat, kuidas autoga kuhu tulla, kuidas toimida, kui midagi juhtub ja millal helistada. Ja need sünnitustoad!
Käisime läbi üks neli tuba ja ma täitsa mõistan, miks ämmaemandatel on kujunenud oma “lemmikud”; eks see on iga asjaga nii – hotellitubadega, kodus olevate tubadega, mõndade lauludega, inimestega… Mõndadega lihtsalt sujub koostöö paremini ja eile nägin oma kahe silmaga, et ka arst, keda ämmaemand väga oma meeskonda tahab, on rase. Et peaks enne tema dekreetiminekut asjaga ühele poole saama (s.o enne detsembri algust). 🙂

PicMonkey Collage
Põks-põks-põks minu sees

Jaanal (mu ämmaemandal) on superhea omadus tujusid ja meeleolu kontrollida. Ta muidugi uuris mu paanikate kohta ka, et kas ma reaalselt kardan midagi ka. Vastasin nii, nagu asi on – et ma ei oskagi enam karta. Et küll me ilusti hakkama saame. Tema on totaalne loomuliku sünnituse pooldaja, aga kui midagi peaks tõesti down south minema, siis tuleb ka valuvaigistit teha. Ja epiduraal on ilmselt ainus asi, mida reaalselt pelgan. Ma ei teagi, miks. Aga vähemalt ta nüüd teab. Ja mina ka.

Peale eilset tuuri loodan/loodame skoorida koridori kõige viimase sünnitustoa, sest see oli minu jaoks kõige mõnusam ja hubasem. Okei, tegelt ei olnud teistel ka mitte kui miskit häda, aga see meeldis kõige rohkem. Keiole ka. Ja Jaanale ka.
KTG ajal selgus, et mu emakas teeb juba korralikku tööd selle nimel, et juba peatselt haiglasse tagasi minna. Ülemise pildi pealt on alumist joont vaadates näha, et mingid väikesed valud nagu peaksid käima. Mida oli ülimalt veider kuulda, sest ma ise väga midagi ei tundnud. Neid joonekesi luges masin selgemalt ka, sest mul ei ole reaalselt rasvakihti kui sellist, mis lugemistööd segada võiks. Kurtsin ka, et teised kirjeldavad tuhusid kui kõhu kõvaks ja toonusesse minemist, aga minu kõht on kogu aeg kõva. Noh, sain jälle targemaks.
Haiglakülastus mõjus aga lõõgastavalt nii mulle kui poisile. Sest terve õhtu jooksul sain ma valujõnkse alakõhtu ja jäingi reaalselt ootama, et äkki juba õhtul tuleb tagasi sõita. Aga ei.

Ilmselt läheb järgmisel nädalal asjatamiseks 😉

Kuidas väike Kris meie eludesse vuhises…

Küsisin ideid, et millest kirjutada ning ühes kommentaaris seisis selgesõnaliselt: Ma ei tea, kas Sa oled sellest kirjutanud (ei leidnud seda postitust), aga võiksid kirjutada, kas pisike oli planeeritud või oodatud? Kuidas teised sellesse uudisesse suhtusid? Kui kiirelt jõudis Sulle kohale et keegi on Sinu sees? 🙂

Hakkame siis otsast pihta.

Nagu iga normaalse kahekümneüheaastase puhul, kel on kool ja töö ja kõik muud toimetused, oli ka meie puhul Kris väike ups… Ehk siis planeeritud ta igal juhul ei olnud. See aga ei tähenda seda, et ta oodatud ei ole!

See oli ilus märtsi varajane hommik, kus ma ei pidanud enam survele vastu ja ei suutnud neid päevi ära oodata (minu puhul käib asi tavaliselt nagu kellavärk, seega oli paanika igati õigustatud) ning otsustasingi testi teha. Olin senimaani mõelnud, et äkki on asi stressis või söömises või tont-teab-milles, aga jumala eest mitte selles väikeses faktis, et olen rase. Kui olen teiste rasedate käest uurinud, et kuidas nende testitegemine läinud on, siis väga paljud on ootamisaega kirjeldanud kui oma elu pikimat minutit (või ma ei teagi, kaua ootama pidi. Ei mäleta enam.). Minu puhul oli see nagu VÄLK SELGEST TAEVAST. Nagu, instantly. Ei läinud kolme sekundit ka mööda, kui see triip seal juba olemas oli.

83c

Siis hakkasid tööle hormoonid vist. Sest mulle tuli kohale kõige suurem paanikalaine ever. Ilmselt jooksis mu elu ka silme eest läbi, aga see kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei jõudnud sellesse süveneda. Mis siis ikka esimene reaktsioon sellistele uudistele on? NUTT. Jeesus, kus ma nutsin! Ma ei teagi miks, tagantjärgi tundub nii tobe. Aga ma nutsin suurest paanikast nagu väike laps.
Kogusin end seal vetsus natuke, võtsin südame rindu ja läksin jalgade värisedes voodi poole, kus Keio veel õndsat und magas. Ilmselt ehmatas mu nutune ja paanikat täis nägu teda rohkem ära kui uudised iseenesest. Sest ega ta ei osanudki muud midagi teha, kui mind kallistada, paitada, kaissu võtta ja lohutada. Siis, kui natuke maha olin rahunenud, vaatas ta mulle sügavalt silma, võttis käest kinni ja ütles: “Küll me hakkama saame.”

Ühtlasi olid meil samal päeval suured võistlused, mida vaja korraldada oli ja selle väikese fakti peale, et me nüüd tänasest titat ootame, ei jõudnudki väga mõelda. Meenutusi tollest päevast:

Jah, surpriis oli see tõesti omaette…. Kell kolmveerand kuus hommikul mingisse purki pissida ja siis plaadi peale tilgutada ja kahte triipu oodata? Tavaliselt peaks aeg enne pingelist momenti venima hakkama, aga need kaks tumepunast triipu joonistusid no nii kiiresti välja, et ei olnudki midagi muud teha. Eks me siis ootame tänasest titat 🙂
Ausaltöeldes oli tänane päev niiiiii tegemist täis, et ma ei jõudnudki millelegi mõelda (suured meie korraldatud võistlused olid). Nägin ainult Keio säravat nägu – no ta on nii häppi!

Tagantjärele mõeldes olime ilmselt natuke rumalad, et nii ruttu kiirustada ja kõigile teatada oli vaja. Aga õnneks on siiani kõik korras ja seda me kahetsema ei pea. Meenutusi vanematele teatamise päevast:

Tänase päeva valisime vanematele teatamiseks. Meie, noored pensionärid, olime ikka enne kukke ja koitu üleval ja rullisime lihtsalt kella üheksani. Siis tegime korraliku hommikusöögi, sest eile sai igast head-paremat kokku ostetud ja nüüd on nagu põhjust rohkem mugida ka! Me ei teagi, kumba rohkem oodata, kas poissi või tüdrukut. Vanaisa Peeter aga oleks poisi üle rohkem kui õnnelik – siis tal oleks kellelegi oma kalaasju pärandada. Ema võttis meie uudist hästi vastu. Noh, eks tal on seda kogemust ka rohkem, on aega olnud kaheksa korda juba üllatunud nägu teha! Aga meid igatahes kuhjati kallistuste ja musidega üle ja Pirje oskas ka juba arsti soovitada. Silja seevastu kukkus väga kiiresti vaikseks, ei osanudki kuidagi suurt uudist seedida. Lahe oli vaadata neid igasugu erinevaid reaktsioone tänase päeva jooksul. Tulevane vanaisa Taavi oli nõus lapsehoidjaks ka hakkama, aga nende päevahoid on mõeldud 2+ lastele. Hurraa!
Sain oma Nominationi käeketile juurde ka tita sümboli – pampu kohale toova kure. Kõik, kes tulevad, nendele lehvitan ka! Siis saate näha. 🙂

Kui ma mõtlen üldse kõikidele reaktsioonidele, siis ilmselt kõige hinnalisem oli Gerli oma, kes lihtsalt pool tundi ei suutnud leppida selle faktiga, et minu sees peidab end väike inimene. No täielik blokk! Nii naljakas oli vaadata teda…
Aga eks siis jõudis kohale, kui ta vaatas, et õllepudel mu ees on alkoholivaba ja ka suitsupausidel ma koos temaga enam ei käinud. Priceless!

Üldiselt võib reaktsioonid nii kokku võtta: kohati oli tunne, et kõik teised ootavad meie last rohkem kui me ise 🙂

Millal aga mulle kohale hakkas jõudma, et mu sees end keegi peidab? Noh, enne seda, kui väikemees siputama hakkas, tundus kõik nagu unenägu. Olgu, siis kui ta vaikselt ja rahumeelselt siputas, ka siis tundus kõik nagu uni olevat. Nüüd ma enam nii ei mõtle – kõik on vägagi reaalne ja lõpp on lähedal.
Ilmselt hakkasin oma kahte jalga maa peal tundma siis, kui nägime ultrahelipilte ja saime igasugu raamatuid lugeda ja üldse, hakkasime lapsekraami kokku ajama. Kui ma nüüd tagantjärele pilte vaatan, siis saan täitsa aru, miks ma nii arvasin. KÕHTU POLNUD JU.

Kui me suvel Hiiumaal käisime, jäi mulle kõrvu Janari kommentaar mu kõhu kohta (olin siis vist viiendat kuud ootel juba): “Heh, Andra ei näe üldse rase välja. Pigem selline… natuke ülesöönud.” Ja nüüd pilte vaadates võisid nii mõnedki nii arvata.
Ilmselt sellepärast mulle bussis istet ka ei pakuta.

Üleüldse on kergevõitu rasedus olnud, sest mul ei olnud aega haige olla ja potti kallistada. Seda ütles ämmaemand mulle. Ja ilmselt võin ise ka rahule jääda, sest selle üheksa kuuga olen saavutanud nii mõndagi – läbi teinud nii ülikooli kui ka autokooli 🙂

Ohh, põnn, juba varsti kohtume!

WP_000381
Sest noh, enam suuremaks ei saa…!

 

Ikka veel ei sünnita

Noh, vastuseks teie küsimusele, et kas juba sünnitan. Ja endiselt ei mingeid raadiolaineid kõhusügavikust sellel teemal, ja täna juba 38+1… Ainult jalahoobid ribidesse. Teised Novembribeebide emmed räägivad, kuidas nad oma kalleid lapsukesi kallistada üritavad, kui nood kõhus siputavad, aga minu  “kallistamine” näeb pigem sedamoodi välja, et lükkan poisi koivakesi tagasi sissepoole, et ta jumala eest mul valest otsast välja ei tuleks. Tundub, et ta on issi moodi pikk, sest jalad ulatuvad küll absoluutselt igasugustesse võimalikult ebamugavatesse kehaõõnsustesse.

Nädalavahetus möödus linnulennul. Eks ta nii kipubki olema, kui pead kellegi järgi ootama ja oma toimetusi väga teha ei saanud. Laupäeval oli hingedepäev – kas kõik käisid ikka surnuaial? Sel hetkel, kui Keio vanaisa haual käisime, kahetsesin sügavalt, et ei olnud mul ei kaamerat ega statiivi kaasas, sest see kõik oli lummavalt ilus! Oleks surnuaed igal aastaajal ja igal päeval nii ilusti küünlaid täis, ma käiks kogu aeg. Kui mul oleks seal kedagi vaatamas käia.  Aga see on omaette stoori, sest siiamaani on mul raskusi meenutamaks, kuhu minule mitte nii lähedased lähedased maetud on.
Õhtu veetsime meeldivas seltskonnas minu vanematega väljas einestades, sest meie sünnipäevaüritus jäi ära. Pikka pidu ei saanud pidada, sest selleaastane Rakvere Open judos oli tõstetud pühapäevale, kus me ka terve eilse päeva veetsime.

Võistlused läksid keskmiselt. Arenguruumi on, aga samas ei saa ka kellelegi midagi ette heita. Nentisin, et need on ilmselt mu viimased võistlused oma õhupallipunuga, sest tribüüni peal istumine ja kaasa elamine ja vetsu vahelt jooksmine lihtsalt ei ole seda kõike väärt. Okei, tegelt ikka on küll, sest meie poisid ju võistlevad. Meie endi üles kasvatatud poisid…
Loosiõnn ei olnud väga meie poolt ja nii mõneski (kokku kolmes) otsustavad matšis pidid omavahel kohtuma just Toni Judokooli poisid. Ja proovi sa siis kellegi poolt olla? Lisaks veel üks matš, mis oli ka tehniliselt meie poiste vaheline, aga üks nendest ei saa meie juures trennis käia, sest nad kolisid Kohilasse ja esindasidki sealset kohalikku klubi. Läks kokku oma vana trennikaaslasega ja voila! Toni Judokool kaotas kolmanda koha, meie vana kasvandik võitis kolmanda koha. Tough luck.
Ilmselt aitas kaotusvalu leevendada Aqva Spa sooduskupong, mida 98% meie osalejatest kasutada otsustas. Peale meie.

Täna tahan teha suure kummarduse Sulle, kes sa oled ilmataadiga sita ilma osas kokkuleppele saanud, sest mu ainsaks vihmavarustuseks on KUMMIKUD, mis mu PEAD EI KAITSE.  Pean ette võtma reisu Ravi tänavale, et oma analüüse viia. Jumal, et ka nendest ei pääse…
Häid uudiseid on mul aga kaks! Ei tea, kelle jaoks, aga minu jaoks küll! Kui kõik hästi läheb, saan täna oma autokooli tunnistuse kätte – seega on sellega ametlikult kaput!
Teine hea uudis on see, et mu ämmaemand nõustus mulle “erakorralise” KTG tegema, et ma saaks Krisi südametööst pildikese. Kes on mu blogi hoolega lugenud, mäletab võib-olla, et mul oli hullumeelne mõte lasta oma poja südamelöögid kuskile oma naha peale nõelata lasta. Ennast teades olen suhteliselt kindel, et mõtlen veel miljon korda ümber, aga mõte on see, mis loeb 🙂 Aga see selleks.

1_KTG

SIpsu, sulle nii palju teadmiseks, et homme on juba VIIES. Ilmselt pean sinu panuse ka maha tõmbama… Kindel on see, et üheksandani istun ma jalad ristis, et see paganama KTG ära teha ja peale seda olen 24/7 valmis jooksma. Sest no sünnitusel KTG pilti ei saa, sellel päeval on see tähtis dokument ja seda ei jagata nii.

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes käis kinesioteipidega sünnitamas? Kuidas kogemused olid? Mul keerlevad mõned mõtted peas.

 

Kingiideid isadepäevaks? Meestepäevaks? Jõuludeks?

Nõmm-liivateest

Aeg-ajalt käib foorumitest läbi paanikalaine, et ämmaemandad soovitavad raseduse lõpupoole jooma hakata nõmm-liivateed, mis “sünnitust esile kutsub”. Ei kutsu ta midagi esile, pigem valmistab ette. Ei tea, kust inimesed selliseid jutte võtavad… Miks peaks ämmaemand sulle soovitama sünnitust esilekutsuvat teed 37. nädalal? Samas jäid silma ka read, kus üks ‘tark’ kirjutas, et see tee tekitab lapses ebamugavustunnet ja vähendab hapniku juurdepääsu, sellest ka sünnitustegevuse algus. (Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, seega ei viitsi ma süveneda otsimisse ka.)  Miks, kallid inimesed, MIKS peaks üks ämmaemand teile midagi säärast soovitama?!

Nõmm-liivateed kasutatakse peamiselt köhavastase teena. Nõmm-liivatee lõõgastab silelihaseid. Oma lõõgastava ja toniseeriva toime tõttu kasutatakse seda ka sünnitusel lõdvestava ja emakakaela avava vahendina. Ühtlasi on see rahustavaks ja valuvaigistavaks vahendiks.

Meie rahvameditsiin tunneb nõmm-liivateed kui tõhusat ravimteed paljude haiguste vastu. Teda tarvitati (ja tarvitatakse) köha ja külmetuse, palaviku, nohu, närvilise peavalu, kõhu- ja allkeha haiguste, sammaspoolikute ja ohatiste vastu.  Nõmm-liivatee ongi üks paremaid köharohtusid täiskasvanutele ja lastele. Seda soovitatakse hingamisteede põletike (nohu, angiini, kurgu-põletiku, “hääl ära” ), kui ka bronhiaalastma puhul. Veel tuntakse nõmm-liivateed kui rahustavat, und taastavat ja valu leevendavat teed. Valu ja põletike vaigistavad nõmm-liivatee kompressid, vannid, loputused, mida tehakse silmapõletiku, seenhaiguste, limaskesta haavandite korral.

Nõmm-liivatee on rikas eeterlikke õlide poolest, seda kinnitab ka ta omapärane tugev aroom kogumise ajal. Ta sisaldab tugevalt antiseptilisi aineid tümooli, karvakrooli, borneooli, pineeni. Veel on eraldatud saponiine, mõru- ja parkaineid, mineraalsoolasid, rasv- ja orgaanilisi happeid.

Gaasivalude või soolepõletike korral (ka kõhugripi leevendamiseks) võetakse 1 supilusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta, lastakse 20 minutit tõmmata ja pruugitakse jahedalt lonkshaaval.
Imikutel gaasivalude vähendamiseks võetakse teelusikatäis ürti liitri vee kohta.
Nõmm-liivateed on soovitav tarvitada ka korratu menstruatsiooni puhul. Selleks juua nädal enne oletava menstruatsiooni algust üks klaas päevas nõmm-liivateed.

Loodan, et saite nüüd targemaks.