15 kuud armastust! ♥

Tsau sõbrake!

Ma ei suuda uskuda, et Sa oled meie eludes figureerinud juba 15 kuud. 15!! Varsti muutuvad need kuud aastateks ja enne, kui ma arugi saan, tuled Sa meile oma esimest pruuti tutvustama!
Ilmselt ei jäänud Sulle märkamatuks ka see väike fakt, et eelmisel kuul ma Sulle ei kirjutanud. Noh, see on küll minu paha, aga see oli rohkem tingitud sellest, et me ootasime pingsalt Sinu elus hüppelist edasiminekut. No ikka seda, millega Sa hakkama saidki! 😉
Ja noh, emme oli pulmade planeerimisega natuke rohkem ametis kui praegu…

IMG_5755

Kahe kuuga oled Sa muutunud meeletult. Sa teed nalja ja naerad ise häälekalt kaasa – selle aja jooksul on meil välja kujunenud isegi mõned inside joke‘id, keelenäitusmaratonid ja veidrad söömisrituaalid. Sa oled veel kaagimaks muutunud… Vahel võid närvidele käia, aga Sa oled üks pagana armas tüütu putukas. Emme-issi silmatera!
Aga mis kõige tähtsam, kulla mees, SA HAKKASID KÄIMA! Omal kahel jalal!
Esimesel päeval olime me müüdud. Teisel päeval otsustasid Sa meile näidata, kui ülehinnatud käimine siiski on ja ei teinud meie meeleheaks mitte kui ühtegi sammu. Siis aga nädala alguses hakkasid Sa uue hooga pihta ja nüüd ei ole Sul enam pidureid. Või kui ongi, siis Sa lihtsalt pole neid veel üles leidnud.
Ja noh, nagu nende uute asjadega on, siis tuleb kõikvõimalikud rajad läbi käia nende KÕRVALT, mitte mingi hinna eest tee pealt. Täna koju jõudes olid Sa üks sopakoll, aga pole hullu – küll pesumasin peseb.

11004309_10205985591144856_70502821_n

Parameetrite kohta ma ei oska öelda – Sa oled häääästi pikaks kasvanud ja natuke juurde ka võtnud. Järgmisel kuul lähme näitame end arstitädile ja kuulame ära, mis tal Su kaalu ja kuue hamba kohta öelda on.

Sa oled üks vinge tipsu-tapsu mees. Iga päevaga poed aina rohkem ja sügavamale meie südametesse ja teed meid paremateks inimesteks. Ja me armastame Sind kuuni ja tagasi!

Oled pai!

Advertisements

13 kuud armastust ♥

Kallis poeg!

Tänaseks oled Sa tervelt aasta ja ühe kuu vanune ning mida enam ma Sind vaatan, seda enam ei saa ma enam üldse aru, kuhu see aeg küll linnulennul kaob! Kus on mu beebi? Mu sülelaps? See pisipõnn, kes võis emmega koos diivanil rahus tunde põõnata ilma, et ta selle aja jooksul vähemalt kaks korda mu rangluud murda pole proovinud või silma siniseks lüüa sihtinud… Oeh, see aeg on juba möödas.

Normal (LazyLens 20140204 063929 normal)

Aga pole hullu, kallis! Me kasvame koos Sinuga ja iga päevaga õpetad Sa meid üha enam. Praeguseks on Su lemmikõppetunniks meile ilmselt “Kes ei riski, see šampust ei joo!” – kuidas muidu selgitaksid Sa oma hullumeelset julgust ja ohutunde puudumist ning esimesi (trennis tekitatud) sõjahaavu lõual?

Peale Su esimest suurt sünnipäeva on mul kui autopiloot peal, kõik tegemised ja toimetused toimuvad nii, et ise arugi ei saa ja pärast puudub asjast mälu. Küll aga mäletan kõike, millega Sina hakkama saad! Mingil hetkel selle kuu aja jooksul on Sinu arengus toimunud mingi “kõlks”, millele ma näppu peale panna ei oska, aga edasiminek on kohe märgatav. Sa ei ole enam päris sama pisibeebs, kes sa olid kaks kuud tagasi ning toimetamist on Sul ka kohe hulgi. Sa ei püsi pudelis ka paigal ja ma ei tee siinkohal nalja! Seda võivad kõik Su onud-tädid tunnistada.

Kuigi vanust on Sul juba piisavalt, oled Sa kas piisavalt tark või piisavalt laisk ning ühtegi üleliigset liigutust ei tee. Samas ei ole meil kuskile kiiret ka, aga Sind on käe otsas jube raske vedada juba. Võiksid jalad alla võtta 🙂
Mööda seinaääri Sa ju käid, mis see ära on siis käed lahti lükata ja proovida paar sammu ise teha?
Aega on veel, äkki teed meile hoopis vahva jõulukingi!

Annan Sulle patsu, väikemees. Me armastame Sind! Kuuni ja tagasi ja kaugemalegi veel! Seniks ole tubli ja varsti tuleb juba jõulumees 😉

WIN_20141217_094956 vol 2

Kaksteist kuud armastust: the big ONE! ♥

Mu kallis kallis pisipoeg! Kas Sa tead, et täna ei tundu Sa enam üldse nii pisipisi, vaid juba suur poiss suure lapse näoga ja taaskord uute krutskite ja tegudega…

Aasta tagasi ärkasin ma hommikul üles täiesti tavalise naisena. Olgu, võib-olla mõni(kümmend) kilo raskemana kui tavaliselt, aga siiski täiesti tavalise iseendana ning mul polnud eluilmas aimu, et sellesama päeva lõpuks saab minust miljon korda parem, hoolivam, armastavam, rõõmsam, elujaatavam inimene. Ja mis kõige tähtsam – minust sai ema.

Selle aasta jooksul oled Sa mulle nii palju õpetanud, mind nii palju muutnud ja siinkohal ma arvan, et ma ei räägi ainult enda eest, vaid ikka issi eest ka.  🙂
Kui ma vaid saaksin/oskaksin neid tundeid, mis Sa minus tekitad, sõnadesse panna, siis ma arvan, et tervest internetist ja kogu maailma keeltest jääks väheks. Või, ma ei teagi, sest ma pole proovinud… Aga siiski – kallis poiss, Sa paned mu südame rõõmust hüppama, armastustest pulbitsema, igatsusest valutama, kaastundest keerama, ehmatustest võpatama ja nii edasi. Aga kõige enam Sa paned mu südame laulma. Puhtast õnnest laulma! Sest nii suur õnn on olla just Sinu ema.

Tänaseks on Sul suus neli hammast, mis Su kaagi näo veel rohkem esile toob. Oled aru saanud, et need on rohkem töövahendid ja keeldud põhimõtte pärast püreede söömisest, sest Sul on ju nüüd hambad! Oled ka sellest aru saanud, et Sa oskad nalja teha ja et õige publiku ees on võimalik palju-palju tunnustust saada. Mänguasjade poolest oled Sa ka hetkel ikka tõeline poiss mis poiss – lemmiktegevuseks on Sul mööda korterit autodega ringi sõitmine ja põristamine. Ilmselt mõne nädala jooksul teed Sa seda juba oma uue ja suure autoga, mille vanaema Sulle kinkis. Nali naljaks, aga tänasest on Sul nüüd ametlikult kopp ees! 😉

Ma mõtlen tegelikult väikese hirmuga juba järgnevatele aastatele, sest Sinu esimene aasta möödus küll linnulennul! Alles sa olid mu kõhu peal ja lamasime seal pimedas sünnitustoas, ootasime perepalatisse minekut. Teine hetk hakkasid sa juba keerama. Siis rullima. Ja siis 3 km/h kõiksugu ohtlike asjade poole käputama. Järgmisel silmapilgul hakkad Sa kõndima. Siis lähed lasteaeda, siis kooli. Siis äkki ülikooli? Ja enne, kui ma arugi saan, võtad juba naise ja järgmisel hetkel saab minust vanaema. Huh, vanaema…

Mu kallis kallis pisipoeg, ma soovin Sulle südamest ainult kõike head ja paremat. Ma armastan Sind kuuni ja tagasi ja kaugemalegi veel! Me armastame Sind kuuni ja tagasi ja kaugemalegi veel.

Palju õnne Sinu esimeseks sünnipäevaks, väike kaagitser*!


* Kaagitser = kaak (sest Sa teed päris palju pättusi oma kaaginäoga) + korgitser (Sa ei püsi pudelis ka paigal ning kui Sind sülle saadakse, keerutad Sa end lihtsalt sealt ära)

Esimeseks sünnipäevaks

Enam ei ole kaugel ka see päev, kus minu ränkraskest pressimistööst möödub aasta ja seda tuleks kuidagi tähistada.
Olin surmkindel, et teen ühe ja väikese, konkreetse peo väikse mehe õigel päeval (teisipäeval) ning et nädalavahetusel ei soovi ma näha mitte kui ühtki hingelist, aga kuna meil on need sugulased sellised nagu nad on, siis oleme sunnitud ikkagi kaks erinevat pidu tegema – ühe siis sugulastele ja teise sõpradele.

Sünnipäevaga seoses saan igapäevaselt küsimusi, et mida sellel väikesel mehel siis vaja on ja iga jumala kord on mu pea täiesti tühi. No nagu alati. Umbes nagu sama olukord, kui oled poes ja mõtled, et tahaks midagi hea aga sa ei tea, mis see on ning siis, kui koju jõuad, mõtled, et oh, datlid oleks ülihead praegu ja ilmselgelt on need just täpselt need asjad, mis poodi jäid.

Datlid?
Datlid?

Ragistasin oma ajusid ja mõtlesin välja, et mida kõike siis kinkida võiks. Noh, näiteks pallimeri. 😀
Aga no natuke realistlikumad asjad oleks:

* vannimänguasjad – Kris on hull vannifänn ning ilmselt minu jälgedes võiks ta seal tunde istuda ja välja tulles olla nagu kortsus-kortsus rosin. Vannikriidid, erinevad pardid või klotsid või ma ei teagi. Midagi, mis sobiks vanni. Libisemisvastane alus oleks ka superpluss, sest see on asi, mis mul kodus on kogu aeg meeles, aga poes ma selle ostmiseni ei jõua. Kas selliseid asju, nagu mingeid veekindlaid seinakleepse on olemas? Vannitoas ei jõua me remonti veel nii pea teha…

* mingi mullitav asi – jällegi, minusse. Mullid meeldivad väga. Kas siis titamullitaja või mingi mullimasin või ma ei teagi…

* ehitusklotsid – kas puidust või pehmemast painduvamast plastikust, lapsesõbralikud klotsid. Ilmselgelt mitte need väikesed Lego-klotsid, mida alla neelata saab 😀

* mängumatid – teate küll neid numbrite või tähtedega puslematte ju? Meil on kaks komplekti, aga need vajaks värskenduskuuri, sest suure mängimise käigus on kass paar tükki korralikult ära kraapinud ja poiss mõned puuviljatükid kuskile toa nurka peitu pannud. Eee, ja tänu hammastele on mõndadest tükkidest lihtsalt osad puudu… 😀

* mähkmed – need kuluvad nii või naa ära ning Krisi senise tempo juures ei kasva ta number 4dest veel nii pea välja.

* muinasjuturaamat – loomadega muinasjuturaamatud on kindlasti väga suureks hitiks meie kodus!

* öölamp-mänguasi – mul hakkavad teeküünlad otsa saama ja latern kütab seniselt sooja toa veelgi soojemaks. Võiks olla midagi sellist, mis lakke või seina peale mingi kujutise joonistaks.

* motoorikakeskused – neid on õnneks igasuguseid erinevaid, niiet valikut peaks küll ja küll olema. (Skoorisin Ikeast ühe vahva motoorikakeskuse, nii et see pole enam prioriteet.)

* ksülofon – see on võib-olla rohkem minu soov, aga ma arvan, et poisile läheks ka väga peale. Lastele ju üldiselt meeldivad kõik sellised asjad, mis häält teevad või mida klimberdada saab, et vanematele võimalikult palju ajudele käia 😀PicMonkey CollageKui on endiselt mõttevaesus, siis Ellas Kitchen’i tuubipüreedest ei ütle Kris Gunnar kunagi ära. 🙂
Muidugi ei keela keegi lasta oma fantaasial lennata ja ise midagi ägedat välja mõelda! Usun, et kink ei olegi kõige olulisem, vaid ikka see, mitu beebsi kohale tuleb. Noh, ikka päris elus beebsi, mitte nukku. Ikka selliseid, keda musitada ja näpistada ja niisama askeldamas vaadata!

Kohtumiseni!

11 imekaunist kuud! ♥

Mu imeilus, sini-hallisilmne pojake!

Täna on esimene ja viimane minisünnipäev, kus me koos pole. Sellel ilusal päeval veedad sa lõbusasti aega vanaema seltsis ning meie mõtleme Su peale siit Viljandi külje alt. Kallis pojake, Sa ei kujuta ette, kui palju me Sind armastame!
Täna üksteist kuud tagasi sadasid Sa meie eludesse kui üks ere komeet, mu isiklik väike wishing star, kellele mõeldes või keda vaadates alati süda soojaks läheb… Samuti ei suuda ma uskuda, kuidas mu väike emakas midagi nii ilusat, kui sinusugune poisslaps, valmis teha sai – ja seda kõike veel peaaegu nullist. Elu on imeline!

Ma ei hakka eitama, et on päevi, kus Sa mind täiesti hulluks ajad. Oma heatahtliku, armastava kiusamisega, oma tornaadotsemise ja lihtsalt laps olemisega. Tänaseks tatsud Sa mööda kapi- ja seinaääri mööda korterit ringi ning neid kohti, kuhu asju Su eest ära tõsta saaks, hakkab aina vähemaks jääma… Mänguasju pole mõtet Sulle pakkuda – need ei huvita Sind väga. Küll aga on su lemmikmänguasjaks saanud vana vispel, mis näeb nagu suur vedru välja. Ja muidugi loed Sa vanaema “Imelisi Teadusi”. Kõik loed läbi. Äsja, alles äsja tärkas Sinus poisilik huvi meie esimese mänguauto vastu. Võib-olla selle pärast, et sõitsin sellega üle kõhu, kui Sina veel üsas olid? Kes teab 🙂

882316_244111885746186_871667947_o

Mäletad?

Hambaid on Sul kolm ja kolmveerand – ütlen kolmveerand selle pärast, et see neljas ülemine sigudik tuleb Sul juba tubli mitu päeva välja. Ma loodan, et ta tulemata ei jää. Kohati pentsik, aga armsalt lahe on Sind seda kolme-kiku naeratust tegemas vaadata.
Kuigi käes on Su viimane minisünnipäev, mõlgutame mõtteid juba novembrisse. Noh, sinna päris sünnipäevani ikka!
Esimesed sõbrad-külalised on juba askukohast ja peost teadlikud, veel on jäänud Sulle vahva tort tellida ja pidu panna! Uskumatu mõelda, et kuhu see aeg küll läheb. Alles Sa olid pisi-pisi, nüüd juba paterdad ringi ja teed pahandust…

Armastan Sind, väike pärdik! Ole mammale tubli laps ja homme näeme!

andrale
Foto: Maarja Viisileht (work in progress)

KG | Wonder Week 46: The World of Sequences

IMG_3391

Kris Gunnar on tänaseks pea 45 nädalat vana ja ukse ees on terendamas järgmine üleminekuetapp Wonder Weeksi raamatu järgi (mul oli kunagi app ka, aga keerulise app store’i poliitika järgi ma seda oma iPhone’ile hetkel ei saa ja vana app jäi Nokiasse). Ja ma võin käsi südamel öelda, et ma ootan hu-vi-ga, millal kogu see kammajaa ükskord läbi saab… Kuigi pealkirja järgi tundub, et kogu selle keerulise arengufaasini on veel veidi aega, siis raamat ütleb selgesõnaliselt, et see võib ka varem pihta hakata, täpsemalt 40-44 nädala vahel.
Krisil hakkas see pihta vast kuskil 43nda nädala ajal. Tark raamat ütleb, et selle etapi rahutud märksõnad on:

  • suurem nutmine kui varem (meie puhul mitte oluliselt);
  • rahutus ja paigalpüsimatus (märkimisväärselt suurenenud!);
  • ärrituvus ja jonn (väga suur rõhk sõnal jonn!);
  • hoomamatus, toimetulekuraskused (lapsega siis) ja halb käitumine
  • külgekleepumine (pean kogu aeg silmapiiril olema, muidu kostub lohutamatu nutt)

Ütlen ausalt, et ma olin väga üllatunud, kui nägin, et poiss hakkab minuga jonnima. Laps, kes enne oli kui ingel, mõnus ja rahulik ja rõõmus-roosa, hakkas mulle näkku karjuma ja koledat jonni ajama. Samuti olen märganud, et mähkmevahetused on muutunud väikestviisi sumomaadlusteks ja kui mingit tegevust keelata, tuleb seda just põhimõtte pärast teha. Mõnel päeval tundsin end suhteliselt lootusetult ärritunud ja kurjana ja mõnikord mõtlesin, et kui ma sellele ruttu väljundit ei leia, pean selle väikemehe peale välja purskama (seda õnneks siiski juhtunud ei ole, ja ma ei kavatsegi oma ärrituvust lapse peal välja elada!).
Kui kole jonn ja nutt välja arvata, on laps sellel üleminekufaasil justkui paar sammu tagasi teinud ja tahab olla rohkem beebi kui iseseisev. Nuttes tahaks rohkem sülle, mõndasid tegevusi tuleb koos teha ja kiitusi tahaks rohkem. Ebaõnnestumised lähevad ka rohkem südamesse kui varem. Mõned emad kaebavad sel perioodil oma aja puuduse üle, sest laps on tõsimeeli kogu aeg nagu takjas küljes – ei sobi üks asendustegevus, ei paku teine mäng huvi jne… Tujukus on väga asjakohane märksõna igas päevas. Lisa sellele veel näiteks hammaste tulek ja saadki omamoodi väikese koduse põrgu 🙂
Mõndadel lastel esineb unehäireid (meil on just vastupidi, viimased päevad on poiss magamisrekordeid tegema hakanud ja lasknud meil hommikul poole kümneni põõnata) ja isupuudust. Last sööma sundida on väga karm, aga veel abitum on vaadata, kuidas väike inimene lihtsalt mitte kui midagi suu sisse ei võta. Ka meil on paar sellist dieedipäeva ette tulnud.
Mõned lapsed võivad apaatseks muutuda – see ehmatab väga paljusid emasid ära ja kerkima hakkavad küsimused nagu “Mis mu lapsel viga on?” või “Kas ta on haigeks jäänud?!”. Pole miskit parata, mõned beebid lihtsalt muutuvad rahulikumaks, jutustavad vähem ja tahavad rohkem pikutada ja lihtsalt ringi vaadata.

Teine kardinaalne suund sel arenguetapil on see, et laps muutub ootamatult armsaks. Laps saab aru, et häid asju nagu hellitused ja paid ja tähelepanu ei pea alati jonniga püüdma, et saab ka heaga. See võib esialgu vaevumärgatav olla, kuid ajapikku ilmneb tegevustes nagu mänguasjade lähedale toomine, et “mängi minuga nüüd” või lihtsalt kaissu pugemine või mõni muu sinu jaoks hetkel armas tunduv tegevus. Tihtipeale varieerub armas käitumine hullumeelsusega ka – mis iganes hetkel paremini töötab.

Kuidas see üleminekufaas emasid mõjutab:

  • võid tunda end ebakindlana – ikka muretsed, miks laps endast väljas on või miks ta halvasti käitub;
  • võid olla väsinud – tujukas laps võtab rohkem energiat ja oma aja puudus tekitab stressi;
  • võid olla ärritunud – et pead tegelema kogu aeg lapse vajaduste ja nõudmistega ja enda elu justkui enam polekski, mõnikord pelgalt ka selle tõttu, et sisimas tead, et laps saab iseseisvalt nende tegevustega hakkama, aga ta lihtsalt ei taha enam saada;
  • võid tahta rinnaga toitmist lõpetada – sest sel perioodil tahavad suured “beebid” rohkem tähelepanu ja märkimisväärselt rohkem tissitamist, mis on vä-si-tav!

Üleminekufaasist annavad märku väikesed asjad. Näiteks hakkab väike inimene aru saama, kuidas teatud asjad mingite tegevuste tagajärjel toimivad. Näiteks, et uks läheb lahti alles siis, kui võti on pandud lukuauku ja seda tuleb keerata, et ust lahti saada. Või kui näiteks külla minnes vajutad uksekella, jääb tita vaikuses uksekella kuulatama. Tavaline on ka see, et kui last süles tassida, osutab ta näpuga selles suunas, kuhu ta minna sooviks. Sagenema peaks lalisemine ja mingite algeliste sõnade moodustumine. Mäm-mäm ja aitäh ja em-mee jne.
Kindlasti tuleks meeles pidada, et see arenguetapp on kõikidel lastel väga individuaalne ja tuleks vastu panna kiusatusele lapsi omavahel võrrelda 🙂 Meil kõigil on väikesed geeniused kodus!

Kuidas aidata last selles staadiumis? Kaasa teda näiteks majapidamistöödesse või söögitegemisse. Köögis anna talle kätte näiteks kauss ja vispel ja näita talle, kuidas kausi sees vispeldada, ise samal ajal näiteks salatit segades. Või kutsu ta appi omaenda mähkmeid ära panema. Jah, see võtab niipidi kümme korda rohkem aega, aga usu, laps tunneb end kasulikuna! Meie kammime Krisiga näiteks peegli ees juukseid. Asetan ta maha istuma ja annan talle harja kätte, ise samal ajal püsti juukseid harjates. Alguses ta vaatas, mis ma teen ja mängis harjaga niisama, aga kui ma näitasin talle, mida ta ise oma käesoleva harjaga teha saab, hakkas talle mõtte juuste kammimisest meeldima.
Samas soovitan ettevaatlik ka olla, sest võite mõned oma riided näiteks prügikastist leida. Miks? Sest see tegevus sarnaneb musta pesu korvi panekuga. Laps saab aru, et must pesu käib korvi, aga korvidel ta vahet ju ei tee.
Sel etapil otsitakse ka meeletult tagasisidet. Näiteks mänguasjade kokkupanekul või mingi tegevuse edukal sooritamisel.

Selle etapi popid mänguasjad on näiteks:

  • puidust rongid sildade ja jaamadega
  • mänguautod
  • pudelitega nukud
  • trummid, potid ja pannid, millel kolistada
  • pildiraamatud
  • liivakastid ämbri ja kühvliga
  • igas suuruses pallid, pinksipallidest rannapallideni
  • pehmed mänguloomad, eriti sellised, mis häält teevad
  • rattad, autod, traktorid, millel laps istuda ja ise ringi liikuda saab
  • ehitusklotsid
  • peeglid

IMG_3352

Mina kutsun seda üleminekuetappi kodustes tingimustes Krisi tornaadoperioodiks. Miks? Sest kõikjal, kus ta käib, jätab ta endast maha täieliku hävingu. Mõnel päeval ma lihtsalt loobun koristamisest, kui just uneaeg ei ole, sest asjal ei ole lihtsalt mõtet. Ma ei saa asju eest ära tõsta ja kuskile kõrgemale panna (sellel ei ole ka mõtet ju?), niisiis ootangi, kuni ta oma lammutamised ära lammutab ja asjade vastu huvi ära kaotab. Eriti popid on hetkel Imelise Teaduse ajakirjad ja DVDd. Juhtmetest muidugi rääkimata. Eriti raske on teda eemal hoida kassi toidu- ja joogikausist, telekast ja kõlaritest. Ei pea vist ütlema, et Imelised Teadused on varsti täiesti ära loetud?
Käisime nädalavahetusel Viljandimaal mu parima sõbranna sünnipäeval ja kuulsin tihti küsimust, et miks me KG’d kaasa ei võtnud. Noh, kui kõik mugavused ja “võõras tädi – võõras koht”-argumendid välja jätta, ütlesin ausalt, et just selle sama klounaadi pärast jätsimegi ta vanaema hoolde. Tegin temast viimasel õhtul video ka, millest sai sünnipäeval täielik hitt… Ma tahtsin lapsega ilusti läbi saada ja ikka heal toonil pooleteiseks päevaks laiali minna, aga no kuidagi ei läinud läbi, KG tegi lihtsalt kõike risti vastupidi ja jonnis absoluutselt iga variandi peale, mida talle pakkusin. See nädalavahetus oli hea puhkus nii meile kui ka lapsele, ma arvan. Kõnealune video oli siis selline:

Nagu te isegi näha võite, ei suuda ta ära otsustada, kas nutta või naerda… 😀

Igatahes, kõik, kelle põnnid on hetkel samavanused, soovin jõudu ja jaksu ja pikka meelt selle imelise faasi üleelamiseks! Järgmine etapp terendab juba 55. nädala paiku. Küsimuste korral ärge häbenege – vastan meeleldi.

10 imeilusat kuud! ♥

Täna hommikul ärkasid Sa eriti heas tujus. Ilmselt osalt selle tõttu, et magasid pikalt ja mõnusalt ja teisalt selle pärast, et päike hakkas mõnusalt põske paitama. Kui Sinuni jõudsin, olid Sa juba istuli ja naeratasid mulle oma laia, kahe-kiku-naeratust. 🙂

Sa oled märgatavalt kasvanud. Ma tahaks öelda, et pullivennaks, sest Sul on ägedad omad naljad tekkinud, millega seltskonda lõbustad. Näiteks eelmise kuu alguses said Sa aplodeerimise selgeks ja nüüd mööduvadki mu koristamispäevad väga kiitva aplausi saatel. Seoses oma püsti ajamisega avastasid ka midagi tantsusammulaadset ja nüüd Sa siis tantsidki – kapi najal, reklaamimuusika saatel. Lisaks teed seda väikest asja, et peale oma nalja tood esile paar teatraalset köhatust ja siis süstid turboga suvalisse ilmakaarde midagi hammustama. Ma ei tea, mis kiiks see on, aga see on nii naljakas!

See on hämmastav, kui ruttu lapsed kasvavad. Seda on Su riidekapi järgi ka näha… Bodid ja sipupüksid on vähehaaval asendunud särkide ja pükstega, ühes kapinurgas ootavad juba pruunid ja meresinised tennised, mida siis kanda saad, kui jalg piisavalt suur ja kindel all on. Olgu öeldud, et selleks ajaks kavatsen Sinuga sarnased tennised endale sebida!

IMG_3256

Kuigi see kuu on suhteliselt uute oskuste vaeselt möödunud, on see lihtsalt linnulennul mööda läinud. Alles me käisime arsti juures Sind mõõtmas ja kaalumas ja juba koputab järgmine arstivisiit ukse taga. Küll alles kuu aja pärast, aga olen kindel, et ka see aeg möödub lennates. Loodame, et järgmisel kuul mahub Sulle su ülikond ka veel selga, sest vanaemadel on sünnipäevad. Pidu-pidu-pidu! Rääkides peost, siis peaks juba Sinu tähtsalt päevale ka mõtlema hakkama 🙂

Me armastame Sind, Sa me väike punnpaabu! Iga päevaga üha enam ja enam. Palju õnne oma eelviimaseks minisünnipäevaks!