Tööotsija lõbus elu

Kes minu eluga vähegi kursis on, teab, et kaugel ei ole enam see aeg, kui mu “hea elu” emapalga näol läbi saab ja ma oma tagumendi tööle vedama pean.

Oleks siis see kõik nii kerge! Oleks pidanud selle peale siis mõtlema, kui meest valisin, eks? 😀 (See on väga must huumor, kes aru ei saanud! Muidugi mõista ma armastan oma meest väga!)
Elu on näidanud, et a) ei ole nii, et ma nüüd võtan kätte ja lähen tööle või b) hakkan kohe miljoneid teenima. Kõigepealt tuleb läbi teha see kadalipp, et teatud kohale üldse saada. Põhjuseid, miks sa sobiv kandidaat oled, oleks võib-olla mitu aga pead arvestama ka nende põhjustega, miks sa ei sobi… Noh, näiteks et sa oled eelnevalt kriminaalkorras karistatud (ptüi ptüi ptüi*). Või et su töökoht asub Lasnamäel ja sa valdad vene keelt vaid nii palju, et oskad öelda “Tere!” ja et su nimi on Juuli ja et sa oled nii-nii vana. Ma ei usu, et su vanus sul riideid müüa aitab. 😛
Noh, ja siis on see variant ka, et sul pole eelnevat miljoniaastast kogemust, et tööle saada. Või magistrikraadi ärijuhtimises. Ja viit soovituskirja. Ega soovi 200€ eest tööle minna. Pean jätkama?

Kui kõik need pisiasjad välja jätta, siis on faktoriks ka see oi-kui-nõme  o o t a m i n e !! Ma luban, tõotan -käsi südamel! – et kui mina peaks kuskile sellisesse kohta tööle minema, mis eeldab minult arvuti kasutamist ja e-mailidele vastamist, annan endast parima, et seda võimalikult kiiresti teha! Minuarust pole tänasel päeval siin e-riigis midagi tänuväärsemat, kui infopäringuid sisaldavatele meilidele kiiresti vastamine. Sest küsimärgi õhku jätmine on lihtsalt patt.
Ühesõnaga, kui sa oled selle saatusega leppinud, et oled umbes 100 kohta oma CVga pommitanud ja vastanud on sulle 10 (okei, 10 on isegi väga optimistlikult hästi), siis palun arvesta sellega, et aeg venib nii umbes kolm korda aeglasemalt kui tavaliselt. Sest sa ootad vastust. Päevast päeva. Ja nädalavahetused venivad nagu tatttttt!

Ja siis muidugi need äraütlemised. Või nende ära jätmised. Ma pole senini veel ära otsustanud, kummad hullemad on, kas see, et sulle saadetakse meil, et sa oled nõme ja sakid või see, et sulle ei öelda kandideerimisaja lõppedes üldse mitte midagi. Okei, ikka on parem teada ja näha, et sulle spetsiaalselt öeldakse, et sa ei sobi. Aga miks?! Miks ma ei sobi?! Jumal seda teab!
Ja nii sa veedadki ülejäänud päeva mõeldes kõikvõimalikele asjaoludele, mille poolest sa sinna töökohale ei sobinud 🙂

Aga ma ei vingu. Sest mulle naeratas Murphy täna. Käisin grupivestlusel, kus öeldi, et mulle antakse teada kahe nädala jooksul, mis saab. Sai see, et peale Keio hapu näo tegemist, et “Möh, kaks nädalat!” läks mööda kõigest tund, kui mul helises telefon ja mind uuesti vestlusele kutsuti. Jipii!
Aga kõik praeguseks. Kuulan veel maad ja loodan parimat.

Head!


Ba-lala-la-lala-laa!


* Siinkohal mõtlesin, et peaks ka Aili moodi süõ kirjutama 😀

Advertisements

4 thoughts on “Tööotsija lõbus elu

  1. Ma olen ka õudusega vaikselt neid pakkumisi piilunud. Ja pead olemas kas 50 aastase töökogemusega ja 20 aastase välimusega või siis doktorikraadi ja 100 aastase juhikogemusega. Ma olen senimaani ainult mustalt tööl käinud ja polegi siis nagu töökogemust kirja panna. Kuigi seda on igast vallast juba. Õnneks mul mees teab algusest peale, et ma pole väga selline tööl käija inimene. Mina miinimumpalga eest pole nõus minema oma aega raiskama. Enne õpin edasi või teen midagi muud kasulikku ja hoian lihtsalt kokku. Olen varasemalt rabanud nagu ori kopikate eest, puhtalt heast südamest, et inimestele vastu tulla. Ja kui korra annad sõrme, siis hakataksegi lihtsalt julmalt ära kasutama. Edaspidi olen targem ja katsun veidi rohkem oma väärtust hinnata. Kui teised seda teha ei oska, siis nende kaotus 🙂

  2. 200 euro eest sa tööle minna ei saakski, see ju alla miinimumi 😉 Ja minu kui personalivärbamises töötava inimese seisukoht ongi- kui ilma töökogemuseta noor (nagu sina vist?) tahab tulla tööle, nõuab selle eest palka, mida tema kogemuse/kogenematuse põhjal maksta ei ole mõistlik, siis cv lendabki prügikasti. Noored hindavad end väga-väga tihti üle. Et kui oled ülikoolis käinud, oled automaatselt suuremat palka väärt. Pigem on nii, et haridus teatud töökohtadel ei ole absoluutselt nii oluline, kui kogemus. Ning samas ka kui cv on nõrk, aga vestlusel inimene jätab sümpaatse mulje, siis on võimalused jälle paremad.
    Tean ka, et osades firmades on laps probleemiks. Seda vaatan mina pigem nii, et lapsega inimene justkui võikski olla kohusetundlikum ja väärtustab oma töökohta rohkem. Ning oma tööotsimise ajast mäletan küll seda, kui firmad isegi ei vastanud, et ei sobi. Automaatset meili saata mingile meililistile ei ole tegelikult üldse raske. 😀

    1. No nagu sa mu vääramatu huumori põhjal aru said, oli tegemist mõnusalt laheda liialdamisega 😉
      Ja ära minu pärast muretse, ma ei nõuagi rahamägesid, sest ma tean, et ma ei saa seda teha, kui mul pole eelnevat kogemust. Olen seda ka kõikvõimalikel vestlustel öelnud ja mina olen pigem seda tüüpi inimene, kes ALAhindab oma võimeid… 😀

Ütle sõna sekka:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s