Septembri jutunurk: 22

Mõtlen ridu, mida siia kirjutada.
Istun ja vaatan kaugele aknast välja – hetkel siblab üks väike oravapoiss mööda majaseina üles ja trikitab kellegi rõduääre peal, ilmselt otsib midagi söödavat. Ilm on hall ja mul on meel natuke kurvavõitu, sest suvi saab homme ametlikult läbi. Lubas vihma ja tundub, et sellest taevast tuleb ka.

Selja taga on üks täiesti unetu öö. Ühelt poolt tänu mulle, teisalt tänu Kris-mehele. Hetkel jätkan võitlust oma kopsupõletikuga, mis tuletab mulle meelde, et täna ongi see päev, kus mu perearst peaks puhkuselt tagasi olema ning ma peaks talle ühe kõne tegema. Uurima, kuidas röntgen oli ja oma muredes selguse saamiseks ilmselt uue konsultatsiooniaja panema. Esimese poole oma unetust ööst võlgnen oma nõmedale köhale, mille tõttu tegin kell kaks öösel teed. Sellist nalja pole ammu juhtunud.
Nagu öeldud, kuulub teine pool ööst Krisile. Ilmselt on asi hammastes, sest tal ei ole enam pikka aega ööunega probleeme olnud – eile oli vähkremist väga palju ja igatunnine äratus garanteeritud. Needless to say, sain ma sõba silmale just selsamal hetkel, kui väikemees jälle ärkas. Lõpuks loobusin ja proovisin ta kaissu võtta ning kuidagi me suikusime seal une ja ärkveloleku vahepeal, kutt rahmeldamas ja mina läbi une teda rahulikuks “sundides”. Lõpuks loobus ka tema võitlemast ning kell pool viis sain ka mina magama jääda.

Hommikul oli mu rõõmus ja rõõsa, magamata laps üleval kell seitse. Vot nii.

IMG_3341


Ma pole paar päeva jälle arvutit kätte võtnud. Tean, et lubasin ühele lugejale proovida ja kokku panna ühe heietuspostituse, aga iga kord, kui seda teha proovin, on mu ekraan täis väikest Emilyt ja lõike sellest õudusest, mida vaene väike inimene läbi peab elama. Mu süda valutab iga kord, kui sellele mõtlen ja noh, Merje postitus sellele kõigele just kaasa ka ei aidanud. Need on sellised hetked, kus ma lihtsalt mõtlen, millises vastikus, haiges maailmas me elame…

Aga kui veidi positiivsemal toonil jätkata, siis on mul siiralt hea meel, et keegi oma auhinna üle rõõmu tunneb. Nimelt eile potsatas mulle telefoni ühe väikese pinina saatel pildike armsast Prantsuse maniküürist. Pildi röövisin Mammu Geelküünte lehelt, sest ma ei viitsi mässama hakata selle tahan-telefonist-pilti-arvutisse-saada jamaga. Eva uued nunnud on siis sellised:

Päris viisakad mumeelest. Palju õnne sulle veelkord!

Igatahes. Nüüd lähen ja liigun tagasi oma väiksesse kindlusemoodi pesasse, mis on mu voodi ja närin läbi veel ühe “Hunger Games’i” raamatu. Selle nädalaga olen läbi lugenud kaks ja veerand raamatut; 1003 lehekülge. Kahe päevaga olen läbi kulutanud ühe kuubiku Zewa salvrätte. Ära joonud kaks pakki aniisiga köhateed ja otsa peale teinud pooleteisele Bromhexine’i pakile. Mis “Hunger Games’i” puutub, siis see on mul hetke vaimustus, mille päästikuks oli uue filmi treiler ja K hea tahe mulle raamat osta. Nüüd ma ei saagi enne pidama, kui raamatud läbi on ja mis mul siis muud ikka üle jääb, kui filmi ootama jääda.

Teie aga olge terved!

Advertisements

Ütle sõna sekka:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s