Keio-Krisi söömisseiklused

Kohe, kui kukkus 4 kuud, hakkasime mõtteid mõlgutama selles suunas, et mida nüüd pakkuda ja mida mitte. Kus alustada? Näputoit??
Ühesõnaga meil oli rohkem küsimusi kui vastuseid ja otsustasimegi sisetunde järgi talitada. See, et väikemees söögikordade ajal suutäisi loeb, sellega olime juba harjunud. Samas hakkas see mingil hetkel natuke häirima.

Alustasime loomulikult ikka porgandist! Olen alati seda meelt olnud, et miks laps peaks sööma midagi sellist, mida ema-isa ei söö? Esimese püree meisterdasin hoole ja armastusega ise, oma kahe kuldse käega, kõik maitsekontrollid, särgid-värgid. Esimesed näod olid muidugi nii, nagu nad olid, aga jah. Päev päevalt läks nägu leebemaks ja lõpuks tal lihtsalt ei saanud küll!
Takkajärgi mõtlen, et olgu ma tänatud, et maitsta andsin, sest muidu poleks poiss meie koolipäevade ajal mitte kui midagi söönud.

Aga point, miks ma üldse KGst ja söögist kirjutama hakkasin, oli tegelikult see, et täna tegin selle “vea”, et usaldasin püreetamise isa hooleks. Noh, veaks sai see minu jaoks siis, kui suure vaevaga porgandiplekke küürisin ja omaette naersin, sest on ikka kaks vigurvänta küll!

Ühesõnaga, tänane #100happydays:

    

    

Esimestel piltidel on ilusti pudipõlle ka näha. Huvitav, et minuga süües küll poiss niiviisi ei veiderda, aga kohe, kui K asjatama hakkas, hakkas kostuma kilkamist, lollitamist ja kõik oli ühtäkki porgandit täis. Ühel ilusal päeval tõi vanaema proovida seda oranžis tuubis (?) Ella’s kitchen’i porgandi-õuna-pastinaadipüreed ja sellest sai hetkega KG lemmik. Eranditult.  Söögikorrad ei ole tal küll hiiglaslikud, aga kui isu on, siis võib üle poole tuubi vabalt sisse minna.

Kas keegi võiks mulle seletada, mis imeenergia isa ja lapse vahel valitseb? 😀

Ja kes julgeb tõstatada söögitooli teema, siis nagu näha, meil sellist preparaati veel pole. No, sest ruumi on ka maru vähe. Seda enam hoian sõrmed-varbad krõnksus, sest Mallukas julges täna facebookis jagada seda lahedat reisisöögitooli! Ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks niisama ka kasutada, et miks ainult reisil olles? Kui mul tõepoolest pole kobaka söögitooli jaoks ruumi… Oh, chocolate chip, please be mine!
Igatahes, loodan väga võita (haha, eks). Kui ei võida, siis mul on üks “tuttav rikas Kanada ema”, kes poisile sellise kasuliku kingituse näiteks pooleaastaseks saamise puhul teha küll võib 🙂


 

Ahjaa, ma olen oma väikese latataraga juba nii harjunud, aga siin väike “tuuninguga” video jutlusest ka:

Advertisements

3 thoughts on “Keio-Krisi söömisseiklused

  1. Ah, minu arvates näeb laps peale söögiaja lõppu isegi päris viisakas välja 😀
    Mis puutub söögitooli, siis meie söötsime ka alguses kas süles või lamamistoolis. Söögitooli kolisime lapse üle alles siis kui toe najal istumisega hakkama sai 🙂

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s