Kuidas ma emaks kasvasin ja endaga rahu sõlmisin

Teate, see võib nii mõnelegi teile tulla uskumatuna, aga ma ei ole alati endaga rahul olnud. Ei oma nahkülikonnaga, ei oma juustega, ei oma hammastega, ei oma mittemillegagi (naised…). Alles hiljutiste aastate käigus olen rahu sõlminud oma nahkülikonna – oma kehaga. Tõsi, ma ei ole kunagi olnud meeletus ülekaalus ega paks, aga olen olnud trullakas.Teismeaastad ei olnud minu vastu just väga helded, sel ajal kannatas kõvasti mu enesehinnang tänu näonahale ja kehakaalule, mida minu jaoks alati natuke palju oli. Ma ei tea, mis mul häda oli või miks ma rahul ei suutnud olla, aga tagantjärgi mõeldes tahaks loota, et ma kogu seda enesekindlusetust välja ei näidanud.

Alles viimatises valguses olen ma aru saanud, et väärin paremat. Mu keha väärib paremat! Te ainult vaadake, mis moodi on meie sümbioos kestnud. Ega ilmaasjata ei öelda, et sa oled see, mida sa sööd. Aastaid ei väsinud mu keha seda mulle ütlemast. Eriti minu aknehiilgeaegadel… Vot siis olin ma omadega põhjas kui põhjas ja lõppu ei paistnud mitte kui kuskilt tulevat 😦 Mõelda vaid, et pidin aastaks loobuma saiatoodetest ja oma armastatud kohvist mittemillegi nimel. Olgu, mitte päris mittemillegi, vaid antibiootikumide nimel, mil ei olnud mingit mõju mu nahale ja millel oli pigem negatiivne mõju mu tervisele.

Aastate jooksul olen seda ka õppinud, et sa pead oma kehaga sünkroonis – tasakaalus – olema. Ei ole nii, et sa sööd valesti, kütad trenni, ei maga piisavalt ja stressad kõiksugu imeasjade üle ja su keha selle niisama kahe silma vahele jätab. Minu oma andis mulle mõista, et pean aja maha võtma siis, kui trennis jalaluu murdsin ja hüppeliigest vigastasin.

Aga see selleks. Millest selline ilmutus siis? Ma hakkasin märke nägema siis, kui Kris mu kõhuelanikuna kasvama hakkas. Puhkasin piisavalt, proovisin võimalikult stressivabalt elada ja kõhtu kasvatada ja lõpptulemus on siin – mu kätel. Tagantjärgi mõeldes kogemusele, mida sel hetkel nimetasin kõige suuremaks ja hirmsamaks üleelamiseks – selleks on sünnitus loomulikult – mõtlen ma nüüd pigem heldimusega. Sest mul läks kõik hästi. Poleks saanud paremini minnagi! Aitäh sulle, kallis keha, et selle kadalipu minu jaoks leebemaks muutsid!

Esimene märk oma rahulolust oli esimene päev kodus. See esimene kord, kui ma end peeglist vaatasin ning end enam ära ei tundnud. Midagi tuttavlikku seal oli (sama peegelpilt oli sama peegli sees), aga samas nii palju uut. Ja ma olin rahul. Saate te aru? Ma olin rahul! Ma olin isegi õnnelik! Hoolimata sellest, et mul oli mu Käsna Kalle kõht ja tumedad ringid silme all. Ma olin pagana ilus, väsinud, õnnelik noor ema.
Enne sünnitama minemist hakkasin ma hullupööra põdema oma venitusarmide pärast. Täna? Täna ütlen, et need armid kaunistavad mind. Ma ei ole uhke nende üle, aga ma ei vihka neid. Nad on ju seal sellepärast, et mu keha tabas nõrkushetk ja ta enam ei suutnud. Meil kõigil on ju nõrkusehetki. Las olla pealegi, sest need ei tapnud mind. Need tegid mind ainult tugevamaks ja isikupärasemaks 🙂

Nagu siin mõned korrad eespool maininud olen, on emadus mind natuke kallutanud. Ma ei taha öelda ‘muutnud’, sest ma olen enda sees veel kuskil ikka olemas, aga kallutanud selles mõttes, et hindan nüüdsest perekonda ja tõelist sõprust enam kui midagi muud. Tunnen, et olen kuidagi rohkem kahe jalaga maa peal kui ennem ja üldse, rahulikum.

Uskumatu kuidas inimesed võivad muutuda
You look different
But in a good way
Ega enne ei oskagi end vaadata, kui keegi teine seda välja ei too. Midagi sa ikka tunned enda sees ka, aga kui keegi selle veel välja toob, siis see on rohkem nagu kinnitus su enda tunnetele, tundmustele.
Nagu täiskasvanum
Olek on muutunud
Võrreldes vanade piltidega.
Mis siis juhtus? Noh, juhtuski see, et lapse sain! Riided ei sobi enam nii nagu enne, maitse on muutunud ja kahe kõrva vahel on rahu saabunud. Mitte, et ma ennem enesega rahul ei olnud, vaid nüüd olen lihtsalt rohkem.
IMG_1125_1          IMG_0060
                    eile                                                                         täna
Mis ma aga kogu selle pika tekstiga tahan teile öelda, on aga see, et kõige tähtsam on päeva lõpuks enesega rahul olla! Kehakaal on ainult number, tähtis on terve olla! Ilu tuleb seestpoolt ja kui sa oled sellega rahul, kes sulle peeglist vastu vaatab, kumab see sinust läbi ja see ongi kõige tähtsam. See, kui keegi teine selle ka välja toob ja sulle näiteks komplimendi teeb, see on lihtsalt suureks boonuseks!

Advertisements

3 thoughts on “Kuidas ma emaks kasvasin ja endaga rahu sõlmisin

  1. Oeh, ma olen selle postitusega täitsa nõus 🙂
    Ja venitusarmde üle kurtmisest ma ka aru ei saa, jah muidugi, ei ole ju maailma ilusaimad asjad, aga mis sees, need on sinna tekkinud põhjusega.

    Aa seda ka, et see esimene lõik on niiniiiiiii pikk, et kohe virvendama võtab 😀

  2. Armas ja väga õige postitus! Ka mina hakkasin ennast palju rohkem väärtustama ja endaga rahul olema just pärast lapse (tegelikult peale teisenlapse) sündi 🙂 Emaks saamine on ime nii mitmel viisil, mida me enne k6ndlasti ette arvata ei osanud!

Ütle sõna sekka:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s