Kuidas minust liiklushuligaan sai ja sada päeva rõõmu

Mul oli hommikul paha olla. Sees keeras ja uni ei olnud hea, seega ma polnud end korralikult välja maganud (hea nali, eks? No nii välja maganud, kui üks väikse lapse ema saab, ma mõtlen).
Täna on see saatuslik 13. märts… Tahtsiin nii-nii väga, et see oleks juba läbi. Et oleks otsustatud mu edu või läbipõrumine ja et see kõik oleks möödanik! Samas möödus terve hommikupoolik valdavalt rahuliku närvitundega, kui midagi sellist üldse olemas on.
Käisin hommikul veel vannis tsillimas, et ma ikka ilus ja puhas ja hea enesetundega sõitu läheks. Kodunt äraminek läks kuidagi kiireks (nagu alati, kui lapsega kuskile minek on) ning viimase asjana mäletan, et krabasin käeketi ja kuldsõrmused ja ütlesin veel Keiole, et “Ma loodan, et need mulle täna õnne toovad!”
Halvav närv tuli siis sisse, kui olin juba eksamineerijaga tutvunud, ta oli mulle autouksed lahti teinud ja olin kõik enda käe-jala järgi paika pannud. Ma ei saanud sõnagi suust välja, kui ta autosse istus.
Küsis, kuidas mu enesetunne on.

“H-h-halb, väga halb…”

Eksamineerija võttis see aga muigele. Rahustas kohe maha, et ega midagi hullu ei ole ja lähme sõidame rahulikult. Täna ju ilus päev ka lubade saamiseks!
Kes ei tea, siis ARKi sõiduautod on täna Toyota Aurised. Ja nagu koha peal selgus, sai mu halb unenägu tõeks – need on nagu Golfid, mille sidur võtab hästi ülevalt.
Muidugi suretasin ühe korra auto välja, aga oli vaja veidi gaasi anda ja pedaalidega mängida – üsna pea sain asja käppa. Teine puterdamine (küll mitte viga) oli ringteel, kus kaks rada läksid välja, mina aga hakkasin suures paanikas rada vahetama. Heh.
Igatahes. Värinaid tekitas minus sõna ‘parkimine’! Nagu te aru saate, siis see ei ole mu tugevaim külg. Aga kui juba ARKi juurde tagasi jõudsime ja eksamineerija mul parkimiskohta valida palus – valida oli tagapool kahe kõrvutioleva parkimiskoha ja eespool, kahe auto vahel olev koht – siis selleks ajaks oli mul auto tunnetus nii käppas, et mõtlesin täispanga peale mängida ja tagurpidi sisse sõita ja parkida. Hästi panustasin, peaks mainima!
Auto välja lükates küsis onu mu käest, et mis ma arvan, kuidas läks. Noh, ma teadsin, et ma puterdasin. Minu jaoks päris palju. Ja ma olin närvis, niisiis tundus kõik nagu maailmalõpp. Samas, poole sõidu peal sain ma juba kätte auto tunnetuse ja liiklusmärke jälgisin ka omast arust hästi, lasin üle kõik vanamammid, kes teed ületada tahtsid ja parema käe reeglit jälgisin ilusti. Ma ju ei teadnud, kas mu edu kaalub üle mu ebaõnnestumised ja seega vastasingi täitsa ausalt: “Lõpupoole hakkas juba tulema, et ma nüüd ei teagi…”
Onu tegi kavala näo ja muigas: “Ma arvan, et kuskil teisipäeva paiku võid järele tulla…”

Ma ei saanud alguses aru, millest ta räägib? Millele järele tulla? LUBADELE VÕI? MA SAIN LÄBI?!

Ja nii ma siis astusingi autost välja. Kõige õnnelikum jelly maailmas!

Keio ja Kris ootasid mind ning mind valati kohe suudluste ja kallistuste ja õnnitlustega üle. Ja kogu küla juba teadis! 😀
See on minu viimane postitus sildiga ‘kool – autokool’.

Line Break - Transparent

Edasi aga, otsustasin ka mina ette võtta sellise teekonna, nagu on 100 happy days!

Miks?
Sest üleeile ütlesin iseendale, et kui neljapäev on see päev, mil ma teen oma load ära, on see ideaalne päev millegi nii võrratuga alguse tegemiseks! Ja miks mitte alustada millegi nii suure, tähtsa ja rõõmustavaga (minu jaoks), kui seda on edukalt läbitud sõidueksam?

Niisiis, 1. päev:

PicMonkey Collage

A perfect start for a happy challenge. Day 1 of discovering daily happiness – passing my drivers exam! Hooray!

Song of the day: Pharrell Williams – Happy

Advertisements

7 thoughts on “Kuidas minust liiklushuligaan sai ja sada päeva rõõmu

  1. Pildi järgi nägin, et võib palju õnne öelda. Ma lihtsalt ei saanud teksti lugeda… mul tekivad süümekad, et autokooli tuimalt pooleli jätsin (JA RAHA LÄKS KOOS SELLEGA!) 😀

  2. Suured õnnesoovid Sulle!

    Ma mäletan veel oma ARKi sõidueksamit.. huuuuhhh, hea, et ma autot täis ei oksendanud 😀 Nii suur närv oli sees. Tegin paar viga ka aga eksaminaator oli tore ja kui me ARKi juurde tagasi jõudsime, hakkasin ma nutma, sest olin kindel, et ta laseb mul eksami uuesti teha aga ta hoopis luges sõnad peale, mina pühalikult lubasin selliseid vigu enam mitte kunagi korrata ja kätte ma oma load saingi.

    1. Kusjuures, sõidu lõppedes näitas ta mulle ringtee kaarti ka ja seletas ära, millega ma hakkama oleks saanud, kui oma manöövri lõpule oleks viinud. Noogutasin tõsimeeli kaasa ja lubasin järgmine kord hoolsam olla! 😀

Ütle sõna sekka:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s