Home is where the ♥ is

Täna, neli aastat tagasi (aastal 2010) olin ma lõpetamas keskkooli ja mu väikest pead ei täitnud miski muu kui mõtted eksamitest, kooli lõpetamisest ja sellest kõigest, mis edasi saab. Täna, neli aastat tagasi ei teadnud ma, et just täna, sel aastal on mul olemas oma pesa koos mehe, kassi ja imearmsa beebipoisiga.

Tookord kirjutasin nii:

I feel amazingly fulfilled.
Ma ei osanud seda kuidagi muud moodi öelda, aga kõik on kuidagi hästi (isegi, kui päris ei ole). Mul on tunne, nagu ma oleks suure ampsu oma eelmise aasta positiivsusest tagasi hammustanud. : )
Avastasin, et mul on tahtmine oma koha järgi juba. Tahaks endale kasvõi kahetoalist pesa, mida oma maitse ja äranägemise järgi kohendada ja kus lihtsalt, noh… olla. Sest no, tõele näkku vaadates elan ma koduski ainult oma toas ja keldris ning miks mitte endale juba suurem liikumispind hankida? Mul ei ole üksi olemise vastu midagi – leiaksin kindlasti nikerdamist ja tegemist.
Üsna pea, kui kool kaelast ära, kavatsen ma sellel orikal sarvist võtta ning selle ära teha. Noh, kui Gert & Co muidugi varem oma samme astuma ei hakka. Mitte, et ma nüüd hullult kibeleks oma elu elama ega nii. Aga lihtsalt tahaks. Tunnen, et on aeg.
See ei oleks ju midagi hullu? I mean, I could still visit my folks whenever I want.
Kuidagi meeldivalt kraapiv tunne on sees, sest see otsus tundub mulle nii südamelähedaselt õige. Tuleb vaadata ja arutada, mis seal’s ikka. Iseasi on muidugi see, millal kõik tõeks saab. : )
Põhimõtteliselt oli täna eesti keele 2012nda aasta katseeksam, mida me võsukeste eest proovisime siis. Ülimalt mõttetu ajaraiskamine, hehe. Tekstianalüüs ja vastamine võttis kolm tundi aega ja kirjandist ei taha ma midagi kuulda. Väga jube. Võin ausalt öelda, et keskkooli lõpuks on kirjanditest siiber mis siiber!

See kõik tundub nii naljakas ja nii tuttav, selline tagasivaade oma tolleaegsele elule. Jummel, kui hea aasta mul oli. Nii palju head, nii palju õigeid otsuseid ja samme!
Samme, mis mind mu praegusele pesale lähemale viisid… Ilma, et ma ise sellest arugi oleks saanud.

Üks vahe mõtlesin, et oma vanematekodust ei taha ma eal ära tulla. Kodu on ju kodu. Olin siis nii noor ja nii roheline ja üldse mitte palju haiget saanud. Mida aastad edasi, seda rohkem kasvasin. Isiksuse ja inimesena. Wanderlust mu sees küttis kirgi ja sütitas emotsioone, kuid ometi sellele ma järgi ei andnud. Võib-olla kahetsen, ütleb väike elanik mu sees, aga suur mina tean, et tegelikult ei kahetse ma mitte kui midagi. Elu pole selleks, et mineviku otsuseid kahetseda. Proovin seda kogu aeg meeles hoida.

Tahes-tahtmata leian end lõpukleidist ja rahvariietest, tutipeost ja lõpukellast mõtlemas. Kõik on nii kiiresti läinud…
Ma ei karda seda, mis tuleb, sest see tuleb nii kui nii (ega ta tulemata ei jää). Mõtlen ka sellele, et tuleks need paganama eksamiraamatud lauale virna kuhjata ning neid ükshaaval läbi lappama hakata, sest no ausalt, kas me õpime või kordame koolis piisavalt? I don’t think so. Kahju, et eksamitele nii palju rõhku asetatakse, aga samas – me ei saa ju ainult oma heale šarmile lootma jääda : )
Kõikidel on oma unistused ja väikestviisi plaanid-mõtted, mida edasi teha. See on armas ja mul on hea meel, sest nemad ei ole peata kanad nagu mina. Ja kusjuures kaalun endiselt veel reisijuhiks saamist. Või siis sebin end kuskile vagaseks kontorirotiks ja jätkan peale tööd lastega tegelemist.
Naljakas on hoopis see, kuidas inimeste suhtumine sinusse võib muutuda nii lühikese ajaga nagu seda on aasta. Ma ei olnud seitsmeteistkümneselt loll blondiin ja mu vanemad teadsid seda, kuid ometigi ei saanud nad mulle seda maksimaalset vabadust lubada. Mul oli ainult tollal sellest kahju ning tänasel päeval mõistan neid veidike rohkem kui toona seda tegin. Mõistsin neid ka siis, kuid sel ajal pidin arvestama oma teise poole (ma ei taha öelda ‘peale pressivate’) soovidega. Prioriteedid olid siis natukene paigast ära ning mul on kahju, et ta lihtsalt ei suutnud seda aega üle elada ja mind ära oodata.
Kui ma 18 sain, ootasin elult jutkui muud. Tõesti – ma ei tea, mida. Phah, sain lihtsalt uutesse kohtadesse sisse ja sain alkoholi osta? Privileeg missugune. :D Nagu seda varem poleks saanud. Ilmselt sihin oma jutuga sinna maale, et alles hiljuti sain aru oma rollist; oma hierarhilisest positsioonist perekonnas ja tavaelus. Ja pean ütlema, et 18-aastase nolgi kohta kuulatakse mu nõu üllatavalt palju. Näiteks oleme emaga seljatanud tundidepikkusi arutelusid judokooli ja üldse meie olmeolukorra üle; vähemalt korra kuus helistab mu vend lombi tagant küsimaks nõu või mõnda ideed; mu isa (kelle väikeseks tüdrukuks ma alati jään) on aru saanud, et nüüdseks olen ma sülle istumiseks liiga raske ja käest kinni käimisele tänaval võidakse imelikult vaadata, et mu kleidi-või juuksemured on asendunud suurematsorti igapäevamuredega ning et jah – lapsed helistavad enamjaolt tõesti ainult siis, kui neil raha vaja on. See on elu. See on paratamatu, just nagu fakt, et 100-kroonisega sünnipäevale naljalt ei lähe.
Selle aasta jooksul olen lihtsalt aru saanud, et lapsepõlv on ikka paganama kaugel juba. Et ma ei ole enam kolmteist ega ela selle nimel, et kahest esimesest tunnist poppi teha ja klassiõega suitsu kimuda; et mul on pere ja kogukond, kes mind kui häälekandjat aktsepteerivad ja minu käest nõu küsivad. Olen oma sõpradele olemas ning nad mõistavad, et kui ma neile kaks nädalat ei helista, siis ei ole sõprus läbi vaid et mul on lihtsalt kiire olnud.
Mul ei olegi millegi üle kurta. Sest tõele näkku vaadates, kõik oskavad kurta. Proovi parem selle sita seest, milles elad, midagi head leida. Olen jätkuvalt hingeliselt positiivselt meelestatud!

Tänaseks on mul see pesa, mida oma maitse ja äranägemise järgi kohandada. Ja elu, mida oma pesaelanikega jagan. Ja ma olen õnnelik, sest muud moodi ma enam ette ei kujutakski!

Ja olgem ausad, nüüd olen ma lihtsalt ühe kodu võrra rikkamaks saanud 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Home is where the ♥ is

  1. Niiniiniii tore postitus, üks parimaist, mis sinu poolt lugenud olen! Ilmselt kuna olen sinuga samas eas ning samu emotsioone alles kogenud, läks kõik väga südamesse ja hinge, aitäh mälestuste meenutuse eest!

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s