Kompleksidest

Internet on maagiline koht ning nii mõnedki meist on öelnud, et internetiavarustes saab suhelda vabamalt kui päriselus ja et esmapilgul jäävad üpris paljud isikuomadused varju kogu selle ‘avatari’ taha, mille sa endale sõnadega ehitanud oled. Mulle on mitmeid kordi viltu vaadanud, kui olen nii muuseas maininud, et saan netituttavaga kokku. Eks on ikka neid õõvastavaid juhtumeid olnud netipervertidest ja sarimõrvaritest ja psühhopaatidest ja kellest veel, aga vot minul on vedanud. Ju siis olen õigete inimeste otsa sattunud, sest minu netituttavad on kõik supertoredad olnud, nii internetiavarustes kui ka pärismaailmas.

Ühe sellise netituttavaga, kellega me mingit osa ajust jagame, sattusime lahkama komplekside teemat. Seda just seetõttu, et netis suheldes jäävad ju sellised asjad peitu.

IMG_8595
Peale selle, et me selle netituttavaga ajunatukest jagame, jagame me veel kahte venda, kellest üks on Jyväskyläs, armastust puuviljade ja mee-piimaga piparmünditee vastu ning novembris sündinud beebisid. What.

So, a few quirks of mine:

1. Kärukompleks. Jaaa, mul on kärukompleks! Mis siis, et minu igatepidi nagisev ja krigisev ja logisev käruollus on truu, aga miski mu sees punastab ikka, kui tutika vankri kõrval seisma pean või pilkude eest kõrvale põikama hakkan.

2. Social anxiety. Mul? Jaa! Enesehinnanguga on mul kohati probleeme, aga olen seda osavalt varjanud ja sellega kogu aeg maadelnud 🙂

3. Helistamiskompleks. See on mingi kiiks, ma täpselt ei teagi, aga mulle ei meeldi helistada. Telefoniga võin rääkida küll, aga jah, see helistamine iseenesest…

4. Feilimiskompleks. Mulle ei meeldi feilida. Ja kui midagi teen, siis mõnikord on selline… kõik või mitte midagi! Kui midagi ette olen võtnud, siis võiks ju juba hästi teha. Sellepärast on mul nii paljud DIY-projektid pooleli jäänud. Näiteks tegin kaltsuvaipa. Kaua tegin. Valmis sai see sindrinahk, aga see oli kole. Ja ma viskasin ta minema.

5. Poes-maksmis-kompleks. Kõige veidram ilmselt. Aga jah. Mulle ei meeldi poes maksta, isegi kui tean sada protsendi kindlalt, et mul raha on. What the hell is up with that?!

Millest need tulenevad? Ma ei tea. Mul on ilmselt mustmiljon väikest kompleksi veel, mis mulle esimese raksuga pähe ei tule… Kui keegi on sama imelik, kui mina, siis…

you are flawless and i love you

Aga teie, kallid lugejad? Millised kiiksud teil on?

Advertisements

21 thoughts on “Kompleksidest

  1. Mul on tihti helistamisega see teema, et mulle ei meeldi, kui mulle helistatakse. 😀 Kui ma tean kõnet oodata, siis küll, aga sellised random kõned tulevad enamasti nii ootamatult ja ebasobivatel hetkedel, et mulle lihtsalt ei meeldi. Teinekord ma ei vastagi, sest ma ei viitsi lihtsalt rääkida kui näiteks parajasti sarja vaatan. Miks ma peaksin oma plaane muutma niiöelda ja keset üht tegevust teist alustama. 😀

  2. Seda helistamisasja ma mõistan täiesti. Eriti ei meeldi mulle võõrastesse kohtadesse helistada ja eelistaks seda teha üksi olles. See on tegelikult nii nõme, tahaks sellest üle olla, aga kuradi raske on ennast kokkuvõtta.

  3. Minus tekitab nt ebamugavust see, kui vestluskaaslane mulle pingsalt ja vahetpidamata silma-suhu passib ( näkku) 😀 Eks ise ikka püüan ka vestluse käigus seda silmsidet, aga pööran vahetevahel pilgu ka mujale.
    No see oli nt esimene mis kohe kindlasti meenus 😛

  4. Ma ei võta peaaegu kunagi vastu kui võõras number helistab. Või kui helistab keegi kellega ma eriti tihti ei suhtle.
    Aga ma teen päris palju DIY asju aga enamuse annan ära või ka viskan minema. Mulle tundub, et minu tehtud asi pole üldse nii ilus ikka. Tihti ei julge kellelegi näidatagi 😀
    No igasugu imelikke kiikse on mul veel aga ma peaks siis juba oma postituse tegema, siin läheks liiga pikaks see jutt 😀

  5. Mina mõistan ka seda helistamise kompleksi, sest kannatan ise samuti selle all.

    Siis on mul hetkel kompleks kui pean mehe juuresolekul soone keeles rääkima, tema on siin kokku 5 aastat elanud, töötanud ja sporti teinud, seega on tal keel suus, minul aga mitte. Kui olen üksi või koos lastega siis ikka pursin kuidagimoodi seda soome keelt ja olen hakkama saanud.

  6. Sellest helistamise asjast saan nii hästi aru. Minul aitas selle vastu väga hästi kõnekeskuses töötamine, õnneks enamiku ajast vastan ise kõnedele, aga vahel peab ikka ise ka välja helistama. Aga nüüd on uus kiiks: ma ei taha väljaspool tööd üldse telefoniteel suhelda, enamik ajast on telefon hääletu ja kui ei ole, siis ka vahel lihtsalt ei võta vastu, tundub liiga suur pingutus.
    Komplekse jagub teisigi, social anxiety on ka ilusti nende seas esindatud, aga varjan seda ka hoolega.

  7. Oh, ma olen lõpuks omasuguste seas! Ma ei oska/taha/suuda helistada. No ja kui keegi mulle helistab, siis parema meelega jätan vastamata kõne ja helistan ise hiljem tagasi.

  8. No minu puhul kattuvad kõik kompleksid peale selle käruteema – ei oma ühtegi last ega käru.
    Elan Saksamaal ja siin vaadatakse tihti imelikult kui helistamise asemel e-maile saadan…
    Või siis see feilimise kompleks – ma vihkan feilimist ja armastan au ja kiitust, kui midagi hästi tehtud sai. Teiste arvamus on tähtis! Kuigi tegelikult peaga võttes võiks ju olla ükskõik, mida teised arvavad. Sellega ühtib kohe ka social anxiety. Ja raha pärast olen ka alati muretsenud/stressanud. Kassajärjekorras on ikka mitmeid kordi oma ostude kogusummat uuesti ja uuesti arvutatud, et olla kindel… see on ilmselt neljalapselises peres, kus kunagi raha ülearu ei olnud, üleskasvamise kõrvalmõju. Kuigi imelikul kombel minu õdedel sellist probleemi ei ole. Olen ise alati arvanud, et ju see on veevalajate omapära.

  9. Mulle ka ei meeldi helistada. Telefoniga rääkimine on ok ja meeldib mulle, aga just see kui ise pean kellelegi helistama (eriti võhivõõrale), siis see küll väga ei meeldi 😀 Kärukompleks oli mul ka kui oma mitte tutika (kuid muidu igati tiptop) Gesslein F6´ga mõne uhiuue Emmaljunga vms käru kõrvale sattusin. Ja no feilime ei meeldi kellelegi 😀

  10. Ma ei viitsi telefonile vastata, tagasihelistamisest rääkimata. Algul sõbrad-tuttavad olid pahased, aga nüüd on harjunud, et ma ei pruugi vastu võtta telefoni ja ei ehmuvad surnuks kui ma tagasi juhtun helistama:)
    Aga muudest kiiksudest suurimad on ilmselt need, et ma kardan linde ja šampusepudeli avamist, ei kannata värvilisi sokke, vihkan saiapuru laual ja olgugi, et mul justkui on ükskõik, mida inimesed arvavad, pean ma mingil väga idiootsel põhjusel vajalikuks inimestele teavitada, et auto, millega hetkel sõidan, on asendusauto, sest ma enda auto sõitsin sodiks. Selle viimase kiiksu pärast ajan ma ennast ise tõeliselt närvi, just nagu inimesed hindaksid mind selle järgi, kas sõidan Lexuse või vana Mondeoga:S Ja noh kui hindavadki, siis ilmselt pole väga “minu inimesed”, ometigi pean vajalikuks seda ikka ja jälle selgitada…So f**king annoying!

  11. Pakun omalt poolt ka midagi juurde:
    Mul jätab süda vähemalt ühe löögi vahele, kui piletikontroll peale tuleb või on kusagil mujal piletit vaja näidata (nt kinos, teatris). Kui Tallinnas veel kuukaarte ostma pidi, muretsesin neid poole aasta jagu ette, vähemalt kvartali eest oli pidevalt aktiivne. Kahjuks sellest abi pole eriti olnud, kuigi varem kattusin kohati ka külma higiga. Pole kunagi piletita sõitnud ega trahve saanud aga meenub üks paksude prilliklaasidega kontrolör nõukaajast. Sel ajal oli kombeks, et kontrolörid olid erariietes ja imbusid vaikselt bussi ja siis nt minuti-kahe pärast kukkusid hõiskama: “PILETIKONTROLL!” Kuigi teadsime neid kõiki nägupidi, ehmatasin iga kord.
    Nüüdseks on ka rongis sõitmine Tallinna piires tasuta aga ikka piidlen ärevusega, et millal see nn reisisaatja tuleb ja hoidku mind selle eest, et ma ikka veel rongis olen, kui ta tagasi jõuab 😛

  12. Ka minule oli helistmine raske ja ka mina töötasin k6nekeskuses. Abi on sellest, kui enne helistamist läbi m6elda v6i isegi kirja panna, mis info on vaja edastada, mis info vaja kätte saada. Kasv6i suht s6na-s6nalt. Ka näiteks tervitus ja enese tutvustus. Tundub rumal seda teha, aga t6esti aitab. Tööl pidime ka vahel inimestele helistama ja halbu uudiseid teatama, oi oli lahe, eksju.
    muid eksisteerivaid foobiaid ei oskagi välja m6elda, küllap siis olen ideaalne.
    Aa, siiski, see foobia näiteks, et “keda kuradit see huvitab, mida mina arvan. Olen parem vait.”

  13. Vot mille minu puhul peaks listi lisama… Taksoga sõitmise!
    Ma absoluutselt ei salli seda aga kui on vaja siis on vaja. Ma ei tea kunagi kas ma peaksin selle juhiga rääkima ja mismõttes üldse ja kui tema midagi eriti pingsalt jutustab, siis on nii ebamugav see kõik. Eriti jama on siis, kui istud nt taksosse ja saad aru, et see juht nagu just just tegi suitsu. Väkkk!

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s