Suck it, Murphy!

Nagu kõikidele tähtsatele päevadele eelnevatel öödel kohane, ilmub eikuskilt välja Murphy ja üksteise järel hakkavad asjad viltu vedama. No eks ikka selle pärast, et su närvitsemisest tähtsa päeva eel ainuüksi ei piisa, viskaks mõne vimka ikka veel!

Tänaseks hommikuks oli mul kirja pandud ARKi teooriaeksam, kella kümneks. Algas kõik eile õhtul.
Nagu ikka, sundisin end õppima, sest mul polnud üldse tahtmist mingi liiklusjamaga tegeleda. Ja nagu alati, kui õppida vaja, siis otsustab laps, et nüüd oleks hea aeg tähelepanu nõuda. Olgu, tähelepanu antud, lendab letti kass. No see tahab ka tähelepanu. Okei, done deal.
Päev sai kuidagimoodi õhtusse, sain õpitud ja isegi tunne oli, et midagi kahe kõrva vahele jäänud on. Aga nagu selliste asjadega on, siis ei saa kunagi 100% millegi õnnestumises kindel olla. Olen siis kindel, kui kõik tehtud ja läbi on.
Õhtul otsustas Krissu trikitama hakata ja venitas oma ööunne jäämisega. Siis otsutas ta, et talle ei sobi mu vasak rind, aga kuna me sellega hommikul maadelnud olime, siis ei lasknud ma end sellest heidutada ja hakkaski akrobaatika pihta. No hea, et ma pea peal seisma ei pidanud, et poiss söönuks saaks! Järgmisel korral tahab vaat et šokolaadipiima!
Pingelistele päevadele eelneval ööl tean end piisavalt hästi, et korralikust ööunest ei tule midagi välja. Noh, ja lapse saamine ka kindlasti kaasa ei aita, eks!
Kõhutunne oli õige. Öösel hakkas jant pihta, sest Krissul oli mingi ehmatamistuur. MINU ehmatamistuur. Ta oksendas kaks korda (ta teeb seda üliharva – kord sajandis [loe: kuus] senise statistika järgi) ja minu uni oligi läinud paanika tõttu. Ehmatan alati ära ja iga kord peab Keio mulle meelde tuletama, et pean rahulikuks jääma. Ise ehmataks ka ju ära, kui keegi lampi oksendama kukub?
Peale okserallit oli muidugi vaja vahetada magamiskott, tudukombe ja kui juba vahetamiseks läks, siis mähe ka. Järgmisel ringil sama jama. Oh jumal.
Keset väikest powernapi (ma ei ole kindel, et ma magasin, äkki olin lihtsalt dozed out) hakkas Sass pinda käima. Ikka kräunuma ja üle meie ronima. Fffuuu, kass! Sleep needed!
Vähe sellest, et Krissuga nii läks, arvas Sassu, et oleks jube lõbus, kui tema ka ühe korraliku rooberti maha paneks. Mõeldud – tehtud. Kuigi mu äratuskell oli kella poole kaheksaks sätitud, ei olnud unest haisugi; olin üleval enne kukke ja koitu. Kell oli veerand viis, kui punaseid numbreid vaatasin.

Nojah, vahin lakke siis. Ja kuulan Krissu punnitamist. Ja mediteerin ja mõtlen häid mõtteid padja all olevatest liiklustestidest. Vean kihla, et näen ise ka nagu paras liiklustest välja.

Ülejäänud hommik möödus enam-vähem ilma viperusteta. Lootsin niimoodi sättida, et saan poisile enne väljaminekut süüa anda, aga see ei läinud paraku õnneks. Seega pidime tagasi sõitma natuke virila lapsega.
ARKis oli kõik okidoki – hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin, et läheb nii kuis läheb. Tuleb ära teha. Tegin pilti, andsin pootshaagi, vaatasin magavat last läbi autoakna enese rahustamiseks ja praadisin eksamiklassi ukse taga veits. Selleks ajaks, kui sisse sain, dokumenti näitasin, ja testi lahendama hakkasin, oli mu üllatus veel suurem kui ma nägin, et kõik mu halb õnn on läinud ja et Murphy on kadunud ja et test on ülilihtne! Seitse minutit ja üks viga hiljem oli üks etapp kadalipust jälle läbitud.

Jehhuu!

Suck it, Murphy!

Advertisements

5 thoughts on “Suck it, Murphy!

Ütle sõna sekka:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s