Sügis on suurte muutuste aeg?

“Septembrikuus kõik on uus!” – oleme kõik seda kuulnud. Noh, septembrist on nüüdseks tubli kuu möödas ja tagantjärgi mõeldes ei olnudki september see, kus ma inimesi vaatasin ja jälgisin ja mõtlesin, et mis nende väikestes peanupukestes ometi toimub. See kõik on hakanud tulema viimase paari nädala jooksul.
Tundub, et halli talvemasenduse tulekuga on inimestele (minu tutvusringkonnas pigem meestele) midagi pähe löönud; tuleb teha kardinaalseid muutusi nüüd ja praegu ja kohe, ja seda ruttu.

  • Suhted lõppevad. Seda ikka juhtub. Kuid kui see tuleb äkki ja nagu välk selgest taevast, siis paneb ikka imestama küll. Ja minu puhul mõtlema, kas minu katuse all on ka kõik korras või võin ka mina olla tiksuv pomm. Noh, Krisi pärast ma end kui tiksuvat pommi näha ei saa – mul on ju kohustused oma lapse ees.Küll võivad seda endale lubada paarid, kes on aastaid koos elanud ning kel pole üksteise ees mingeid kohustusi (lubadused ja antud ‘jah’-sõnad siinkohal vist ei loe), kuid peaaegu alati hämmastab mind suhte lõpetamise juures selle viis. Respekt nendele, kes on suutnud sõpradena laiali minna ja on suutnud säilitada mingisuguse ühise suhtlemispinna. Tõesti. Enamasti ikka minnakse laiali suure pauguga ja ikka konkreetselt – kõik sillad põletades. Sellepärast hämmastabki mind selle loo juures asjade senine käik. Justkui lõplikku pole siin midagi.Kus on südametunnistus, kui sa ütled oma kaaslasele, et sul on keegi teine, aga põhimõtteliselt majanduslikust küljest vaadates võiks veel koos elada ja koos majandada, et lihtsam oleks? Kas ennem ei oleks targem tegu otsida endale ulualune, et isikuga, kellega sa viimased viis aastat ühist eluteed jaganud oled, oleks võimalikult valuvaene lahkuminek? Vist mitte.
    Otsime parem igaks õhtuks uue koha, kus ööbida, et jumala eest ei peaks sama katuse all olema…  Muidugi, mina ja Keio võtame kõik meie ripakil olevad sõbrad vastu ja üritame nii palju aidata, kui vähegi saame – telefonis karvastesse kohtadesse ei saada ja ukse tagant ka minema ei löö. Lihtsalt kahju kuulata. People deserve better.
  • Ühise katuse all elamine, majandamine, olemine. Ei tundugi esialgu midagi konfliktset, eks? Aga siis, kui seal katuse all elab kolm generatsiooni inimesi? Ja neid on kokku seitse?Kirjutasin kunagi mingisuguse ventileerimispostituse ka, olukorda kirjeldamaks. Noh, see ‘olukord’ on tänaseks jõudnud haripunkti. Ehk on jõutud sinnamaani, et pomm on plahvatanud, olude sunnil on laua taga istutud ja räägitud ja vist asjad liiguvad. Muutused, muutused. Küll aga valitseb majas kohati selline matusemeeleolu, et pilt on, aga häält pole. Kaks kanget, üks sarvik ja teine ambur ning rohkem nagu ütlema ei peakski. Üks ootab vabandust ei teagi mille eest ja teine lihtsalt jonnib. Põhimõtte pärast. Raske on olla vahel ja objektiivne, sest igal lool ongi kaks poolt. Naljakas on lihtsalt vaadata, kuidas ühed ei näe enda vaatevinklist kaugemale ja ei mõtle üldse loo teise poole peale. Ikka kõik endale, oma nina ette ja mitte kellegi teise heaks. Kahju.
  • Töökoha vahetus. Nii meie ühel sõbral kui ka Keiol. Ja mõlemad täiesti arusaadaval põhjusel.
    Kui tööpäevad venivad tahes-tahtmata juba 12-tunnisteks ja tundub, et kogu vastutus on lükatud sinu õlule, siis pole siin midagi imestada, et mingil hetkel murduvad isegi ka kõige kõvemad mehed. Nooh, ja kui rügama peab kahe koha peal, siis mingil hetkel tuleb langetada otsus. Otsus langeski, suurema vaba aja ja natuke väiksema palga kasuks. Mida kõike ei tehta naiste ja laste heaks! Samas ei ole see peen pokkerimäng veel kaugeltki lõppenud, sest kõiki kaarte pole lauale asetatud.
    Sõber meil samamoodi. Loo moraal oli selline, et ei maksa poliitikasse ronida valimiskampaania ajal – see kõik tõmbab vee peale. Lisaks saad veel rohud ja halvad suhted, vähe aega ja palju stressi.  Niiet, nüüdsest kõrvad lahti headele tööpakkumistele!
  • Ja lõpetuseks ei midagi muud peale seadusandluse, muidugi. Tervitan Spordi- ja Noorsooametit, kes leidsid järjekordse viisi kärpida pearahade jagamist väikestele koolidele-klubidele. Aitäh tõesti, sest spordikooli ülalpidamine on sitaks odav lõbu.
    Teiseks naeruväärseks kohaks on vuntsidega vanemad meesterahvad, solvunult sõna võtmas treenerite kutsestandardi koostamise koosolekul. Noh, paistab, et ego pihta käivad uued Euroopa tasemele vastavad ametinimetused vastavalt kategooriale: kas siis abitreener, nooremtreener, treener, vanemtreener jne. Solvunud oldi selle peale, et äkki peab 65-selt olema veel nooremtreener. Boohoo, suck it up. Keegi ei käsi sul järgmist taset taotleda ja treeneriks saada.

Ühesõnaga, puhuvad muutuste tuuled ja ootan huviga järgmist suurt muutust. Milleks on ilmselt mu lapse sünd, kui midagi muud ennem vahele ei tule! Senikaua aga suren üksindusse, igavusse ja upun sodi sisse, sest motivatsioon on null. Tervitan Mallut ja Kristelit!

tumblr_mvfvoyUPY11sjgq0ko1_500

Advertisements

One thought on “Sügis on suurte muutuste aeg?

  1. Nii täppi. Mitte küll septembrikuus, kuid oktoobris rääkisime mehega pausist/võimalikust lahkuminekust (pärast pikki koosoldud aastaid). Täna tulid suured muutused töökoha osas.

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s