Kass Sassi seiklused

Täna olin tõesti ahastuses ja mõtlesin, et kui ma selle kassi kätte saan, siis elusalt ma ta ära ka söön!

Mõtlesin, et proovin vähegi tubli naine olla ja midagigi produktiivset korda saata, seega otsustasin korda teha meie magamistoapoolse rõdu. Viskasin natuke asju välja, küürisin põranda ja vaiba puhtaks ja lõikasin lilledelt mõned kuivanud lehed küljest ära. Karvapall kuuleb juba kaugelt teisest toast, kui ma rulood ülespoole sikutama hakkan ja enne kui ma uksegi lahti teha jõuan, on tema juba rõdul peesitamas.
Küürisin ja tolmutasin seal harjaga, taguots taeva poole püsti, kui järsku avastan, et oranži sabaotsa pole enam! Selged pildid, arvasin ma, jälle naabri rõdul… Kutsusin siis hellitava häälega ja upitasin kätt läbi selle imeväikse avause, kust ta sinna roninud oli ja tüüp lihtsalt nuusutab, teeb mäk-käk-käu (sest ta ei oska näuguda) ja viskab pikali. Okei, proovisin rahu säilitada ja proovisin mõne aja pärast uuesti. Still nothing. Kui ma käega ta krae kallale haarasin, tõmbas ta ilusti graatsiliselt eest ära, just nagu teades, et kui ma ta kätte saan, siis rikkumise eest on keretäis tulemas. Olin paanikas natuke, sest eelmiste naabritega oli meil kasside pärast paras sõda. Ausalt, ega mul endal ei oleks selle vastu midagi, kui naabri kass näiteks rõdul niisama peesitamas käiks. Võtaks oma päikse ära, ei sööks mu lilli ja läheks ise minema, kui päikeseisu täis on. Aga kuna meil on uued naabrid, ei osanudki ma ette teada, mismoodi nemad võõrale karvapallile oma rõdul reageerida võivad..
Kutsusin siis kõvema häälega, sest tavaliselt saab kaak aru, kui ta midagi halvasti teinud on juba hääletooni järgi ja vurab ise ruttu tuppa kuskile nurka peitu. Ilmselt seda kuulis ka naabritädi, sest varsti käis rõduuks ja Sass tahtis juba valest uksest tuppa joosta. Aga kätte saadi.
Ehmatasin alguses ära, sest ma polnud naabritädi veel näinudki, ainult läbi õhukeste seinte kuulnud ja teadsin, et tegu on venelannaga. Aga sealt rõduvõre vahelt vaatas mulle vastu naeratava näoga nooremapoolne naine, kes tutvustas end kui Varja ja ütles, et ta armastab kasse. Olin endiselt paanikas ja hakkasin kohe ette-taha vabandama, et nii enam ei juhtu ja loodan, et kõik on korras, mille peale ta naerma hakkas ja ütles, et kõik ongi korras. et kui järgmine kord ka abi vaja on, siis ta aitab meeleldi.
Ma ei näinud (okei, ei vaadanud) ta kõhtu, aga minu arust võis ta ka rase olla? Võib-olla mu rasedahormoonid kujutavad seda lihtsalt ette, sest tahaks hirmsasti mõnda kaasrasedat lähedale, aga võib-olla ka mitte. Ei tea. Eks see selgub paari kuu pärast, kas lapse kisa hakkab kostma või ei.
Igal juhul ulatas ta Sassi tagasi üle rõduääre, kes ise ka nüüd meeletus paanikas oli, ja tänutäheks oma kolmemeetrised küüned mulle automaatselt selga surus ja mäk-käk-käu tegi. Ise värises kui haavaleht. Vot sulle, totu, siis pole vaja ronida sinna, kust enam tagasi ei saa!
Tänasin naabrinaist ja läksime sõpradena oma toimetuste juurde tagasi.

Sass aga käib kikivarvul mööda korterit ringi ja kogub julgust, et uute lollustega hakkama saada. Vot nii.

Siin ta ongi – kogub hoogu uute lolluste jaoks!
Advertisements

2 thoughts on “Kass Sassi seiklused

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s