neljapäevaõhtune

Olgu, olen nüüdseks üksi kodus olnud peaaegu kolm päeva. Täna tuleb Keio Lätist tagasi, juhuu!
Suurest õnnest (ja loomulikult suurest näljast) otsustasin teha kodukootud Spaghetti Bologneset Jamie Oliveri õpetussõnade järgi. Läks kõigest kolm aastat aega, et keskkooli lõpuks kingitud raamatukest kasutada – sest ma olen ju hea fotograaf. Ma ei tea, mis on pistmist fotograafial söögitegemisega, aga ju siis oli mingi seos.
Pean mainima, et tulemus tuli megahea. Praegu tipin siia suures tuhinas, spagetivunts ees ja selle koha peal, kus peaks olema särgikaelusest ülevalpool nahariba, on punased kastmeplekid. Vot nii hea oligi!

Olen ilmselt terve päeva mõelnud, et peaks blogima, aga kuidagi ei jõudnud varem. Mõtteid on palju, aga näpud ei jõua trükkida nii ruttu.
Päev algas sellega, et olin just oma lauskoomas külge keeramas (sest täna ei olnudki ma kella seitsmest üleval, vaid põõnasin mõnuga kaheksani) kui helises mu sinine telefon. Teisel pool toru oli ema, kes hakkas midagi sädistama, et mul on nii ja nii palju aega end püsti ajada ja arsti juurde kakerdada. Ütlesin talle, et helistan tagasi hiljem, kui registreerin asju veits paremini. Selgus, et see asi, millele ma ruttu järgi pidin kiirustama, oli tervisetõend. Pidin ma seda ruttu tegema seetõttu, et perearst oli mingi teatud aja vaid majas.
See oli põgus ja vahva kohtumine. Tundub, et olen sattunud heade ja positiivsete arstide keskele, kes teevad enesetunde kohe nii heaks, et ei tahagi mingi vaeguse üle kurta. Perearst naeris aga selle peale, sest ta ise oli ka rasedana endale lube teinud. Kiire tagasivaade ta läbitud sõidutundidele oli see, et iga vale liigutuse eest sai vastu küüru kohe. Ma loodan, et minul läheb paremini 🙂
Autokooliga ka asjad edenevad – esmaspäeval visatakse mulle pilk peale ja siis selgub edaspidine plaan.

Mu lauskooma järelnähud kestsid terve päeva jooksul. Haigutan siiamaani ja mõtlen, et peaks magama, aga no nii palju on teha ja kell on omadega õhtus juba. Tänase päeva üks tipphetkedest oli iirlasega juttu puhumine. Jah, ma tean, et ta pole päris iirlane vaid pesuehtne kartulikoorevärvi juustega eestlane, aga ta elab seal ja nii ta ongi. Paistab, et kõik on hästi ja see on ainult hea. Hea tuttavat häält kaugelt maalt kuulda 🙂

Teine tipphetk oli kleidiproov. Ma lootsin, et ema tuleb ikka kohvitama ja juttu ajama, aga selgus, et eilsest saati polegi väga midagi muutunud. Uudiseid nagu polnudki. Tegime proovi ära ja natuke pidi putitama ka, aga homseks on kõik tiptop! Pilte ka:

Vot tak!

Lähen nüüd homseks ettevalmistusi tegema, sest punu on nüüd mõnusalt täis ja põnn ka häppi ja nüüd kannatab toimetada.
Kes veel ära on unustanud, siis HOMME. KELL KAKS. AADRESSIL RÄÄGU 49. On see päev.
Tatahh! 🙂

Advertisements

Ütle sõna sekka:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s